Mõne aja möödudes ilmub kommentaar HTML formaadis (SK Optima kodulehel ilmuvad nad seni veel *.doc failidena) www.petanque.ee lehele.

VASTLAPÄEVA TURNIIR, 28.02.2004
Kommenteerivad Raido ja Veiko

Veebruarikuu viimase nädala alguspäevadel helistas mulle Margo, kes tundis huvi, et kas meie võistkond ka laupäeval korraldatavast tripliturniirist osa võtab. Mina ei olnud viimaseid uudiseid EPKL´i kodulehelt lugenud ja seetõttu ei teadnud võistluse toimumisest midagi. Vaatasin järgi, ja tõepoolest ongi kalendrisse pandud Vastlapäeva turniir, korraldajaks SK Maestro. Mida siis ikka, kui meie noorem liige Roger on valmis mängima, siis võtame osa, sest üks hea võistlus on vähemasti väga hea treeningu eest, seda enam, et Cinque on koos kätt proovinud vaid paaril korral.

Võistluspäeva hommikul kui Rogeriga Maestro halli juurde jõudsime, oli esimene inimene, keda nägime Jari, kellega mina veel villast viskasin, küsides, et kas Sul, kui noortekoondise vastsel peatreeneril, on ikka alkomeeter kaasas, et kõikidel noorsportlastel ukse peal puhuda lasta. Kui promille näitab, siis jääb halliuks suletuks. Selgus, et ei olnud, kuid jutul on oma tõetera sees, eriti viimase EPKL suurkogul arutatut silmas pidades. Nimelt peab hooaeg 2004 saama varasematest oluliselt korrektsemaks ja spordihartat kummardavaks, kui räägime vägijookide tarbimisest võitluste ajal. Pole vist mõtet siinkohal väga pikalt hakata lahti seletama, mida ütleb Avaliku korra seadus avalikus kohas alkoholi pruukimisest või EOK põhimäärus või siis Antidopingu reglement. Asi on väga lihtne – ei ole lubatud tarbida. Ja kui keegi soovib kosutuseks kuumal suvepäeval rüübata sõõmu külma õlu, siis peab ta seda tegema teiste silmade eest varjatult. Kuuldavasti on võtnud selles küsimuses ka EPKL uus juhatus senisest oluliselt karmima seisukoha. Eeltingimuseks pean mina aga kindlasti igal võistlusel kohtuniku olemasolu, kes siis vajadusel sekkub. Kohtunik saab teha seda petanki rahvusvaheliste reeglite piires. Loomulikult jääb oma sõna öelda ka võistluste korraldajatel.

Kuid nüüd tagasi laupäeval toimunud võistluse juurde. Registreerunud oli kümmekond võistkonda, millede komplekteerimisel oli ka mõningaid üllatusi. Koos olid otsustanud mängida näiteks: Kulm-Koha-Mulk, elik KMK, Merike oli kaupa teinud Väli ja Tiuksiga ning Jari mängis koos Harry ja Peebuga. Üle mitme setme aja oli petankiplatsidel jälle näha ka Allanit, meest, kes oma elus meist kõigist kõigist kõige rohkem rahamägesid näinud ning kes petankirahvast õnne korral ka Ateena olümpiamängudel esindab, seda kahjuks küll mitte petankimängijana, vaid hetkeseisu Eesti parima kõrgushüppaja, Marko Aleksejevi treenerina. Vaatamata põlise rivaali ja mis seal salata, ka sagedase komistuskivi JB puudumisele, tõotas tulla huvitav ning sportlikult pingeline päev. Fortuuna pani paika kaks alagruppi, milles Cinque sai vastasteks KMK, Masina, Kalju&Co ja Merikese koos kahe abilisega.

Kuna selle aasta kommentaarides sooviti Optima kodulehel lugeda kommentaare põhirõhuga just oma klubi mängijate tegemistele, õnnestumistele ja ebaõnnele, siis peatungi siinkohal pikemalt mängudel, kus vastaseks mõni armas optimalane. Mäng Merikese vastu algas just sellisena nagu viimatigi, kui naiste käest haledalt Margoga duppelis poolfinaalis pähe saime. Vastasteks küll tookord Merike ja Külli, kuid ka seekord alustas Merike mitme järjestikuse karroga (või oleks suupärasem kirjutada karrooga), kuid meie õnneks ja vastaste õnnetuseks see hoog ootamatult rauges. Ei toonud mängu pilti parandust ka vastasvõistkonnas lööja vahetus ja kuigi Väli ka pihta lõi, oli mänguõnn ja –kindlus juba pöördumatult Itaalia põhjaplatool laiuvatel viinamarjaistandikel kasvanud poiste (loe “Cinque”) kasuks pöördunud. Minu hinnangul asetas Tiuks üllatavalt hästi esiasetust ja Väli tegi mitmeid kordi suurepäraseid pealeasetusi.

Siis tuli vastu Masin, kes enne mängu teada andis oma kavala taktika – nad kaotavad meile meelega alagrupis, et siis hiljem karikaringides pähe teha. Taktika aluseks Veiko kuldne põhitõde – ühe mängu päevas kaotad ikka, küsimus on vaid - millise mängu.

The Machine käest olime just trio meistrivõistlustel pähe saanud ja teada oli, et mäng tuleb pingeline. Nii ka läks. Mängust endast suurt midagi küll täna ei mäleta, kuid juhtiv pool oli kord üks, kord teine võistkond. Aga jätsime võidu koju. Järgmine vastane oli Kalju, kes mängis koos ühe naisterahvaga ja Steniga. Andsime neile ära üllatavalt palju punkte, kuid kolmas võit oli tõsiasi.

Alagrupi viimane mäng – vastamisi Cinque ja KMK. Mäng, mis meie jaoks alagrupist edasipääsu ei mõjutanud, kuid millest sõltus otseselt KMK edasipääs või siis ka Masina edasipääs. Meie jaoks algas mäng vastase selge ülekaalu ja õnnestumiste tähe all. Kui mängitud oli paar vooru, olime taga 0-5. Siis oli õnn jälle meie poolel, sest vastase eelviimase löögikuuli tõttu liikus snadi nii “õnnelikult”, et meil jäi kolm peale. Vastastel veel käes üks kuul, meil Rogeril ka üks kuul. Koha asetas esimeseks ja Rogeri ülesandeks jäi see kuul minema lüüa, millega ta ka suurepärase “oma jätmisega” ka toime tuli. Seisuks 4-5. Siis tegime, pärastisi Peeter Kulmu kommentaare kuulates, saatusliku vea – viskasime snadi 6.04 kaugusele. Ja tõesti viga see oli, sest vastane lõi kuue kuuliga ja sai 5 punkti. Ja mis seal salata, rohkem me selles mängus punkte ei saanudki ja siinkohal vabandused Masina võistkonna ees, sest kui me oleks saanud nelja asemel kuus punkti, oleksid ka nemad edasi saanud. Mängu viimases voorus tekkis minul elu teine sõnelus Peetriga ja põhjuski oli sama, mis aasta tagasi Vanalinna turniiril – kas tohib mõõta või mitte. Mina pean vajalikuks teinekord kuule üle mõõta, sest reeglites on see lubatud. Peeter aga ei luba seda teha, sest kui mõõtmise käigus peaks snadi või mõni kuul liikuma, siis on p..... Minu selgituse peale, et Teie poolt vaadates ju mingit ohtu ei ole, sest kui mina midagi liigutan, on punkt automaatselt teie oma, vastas Kulm küsimusega, et mitu korda Eesti petanki ajaloos on keegi oma viga mõõtmisel tunnistanud, ise sellele ka vastates – mitte kordagi. Ma ei oska kommenteerida, kas see tõesti nii on, kuid eks igaüks hindab teisi iseenda rikutuse piires. Vähemalt mina ei ole veel kunagi endale ühtegi punkti “ära mõõtnud” ja kui tõesti juhtun ka snadi või kuuli liigutama, siis olen valmis oma viga tunnistama ja vastasele punkti andma. Aga soovitan siinkohal kõigile soojalt, et kui Te soovite oma närvirakke kokku hoida, siis Peetri vastu mängides on targem selleks mänguks kohe alguses kohtunik endale palgata, kes siis kõik vajalikud ja mittevajalikud mõõtmised sooritab. Lisaks süstis Peeter meisse tubli annuse sportlikku viha, öeldes, et kuradi kahju, et me teiega Eestikatel ei kohtunud, küll me oleks teile alles koha kätte näidanud.

Poolfinaal – Cinque vs. Jari-Peep-Harry. Igati poolfinaali vääriline mäng, kus kuuest väljakul olnud mehest keegi väga suuri vigu ei teinud. Vastaste poolelt mängisid eriti hästi Jarska ja Harry. Peep mängis, õigemini tulistas kuni poole mänguni väga hästi, kuid siis tegi mingil põhjusel 5-6 auku järjest. Pärast mängu tekkis küsimus, et miks Meelis-Peep vahetust ei teinud, sest Meelise tabavusprotsent oli senini mängust 100, kuid ka Harry ei osanud öelda, miks pärast arutelu selles küsimuses siiski lööjat ei vahetatud. Mina arvan, et see oli suur viga, sest tean, et Peep on väga hea mängija, kui ta enesekindlus on kõrge, kuid kui see veidi kõikuma lööb, siis on ka eksimused kerged tulema. Aga olgem ausad – Peep, kes ilmselt tulistamiskordade arvelt ujulas pikki kilomeetreid mõõtnud, mängis selle treenituse pealt kogu päeva väga hästi.

Sain mahti ka veidi teist poolfinaali vaadata, kus Darude vastas oli KMK. Ka see oli põhimõtteline ja pingeline mäng, kus lõpuosas KMK veidi kindlam oli. Tegelikult hoidsime Margoga pöialt KMK-le, ja seda mitte seetõttu, et meil Darude vastu midagi oleks olnud, kuid kange tahtmine oli uuesti ning nüüd juba finaalis KMKga kokku minna, sest olin enam kui kindel, et kahte korda ühe päeva jooksul me neile ei kaota. Siis mõtlesin veel, et huvitav, kas nüüd III koha mängus Darudest ka Jari&Co`le vastast on, sest see ei oleks mitte esimene kord, kus Darude pärast kaotust poolfinaalis ei suudaks end enam kokku võtta. Kui ma nüüd siinkohal ei eksi, siis saidki nad 0-ga pähe ja ajalugu kordas end kõige puhtamal moel.

Ja kokkuvõttes võisime uhked olla, sest saime ainulaadsed karikad, kus peal petanque asemel pentanque, kuid see ei vääranud meie rõõmu mitte üks raas. Tahan siinkohal kiita ka oma meeskonda, sest Margo mängis väga hästi kogu päeva ja Roger, kes ei olnud kuule käes hoidnud trio meistrivõistlustest saadik (see on iseenesest küll vitsa väärt), mängis, mida mäng edasi seda paremini. Selles noores poisis on ainest, et petankis väga heaks saada ja mul jääb vaid üle rõõmustada, et õigel ajal värbamismõte pähe tuli ning loodetavasti on ka temal sellest kasu, et Margo ja minuga koos mängib. Ja kindlasti on tänusõnu väärt ka kogu Maestro klubi staff, tänu kellele turniir üldse toimus. Eraldi tänusõnad Arvile, kes hoidis koos Kaljuga silma peal, et õiged võistkonnad mängiksid, et fortuuna töötaks jne.

RR

Tulistamisvõistlus SK Maestro hallis 29.02.2004.

Sama ootamatult, kui tuli see võistlemine kõnesoleval võistlusel, tuli ka see kommentaari kirjutamine.

Viibides pealtvaatajana Maestro hallis Vastlapäeva turniiril tuli endalegi ootamatult soov osaleda tulistamisvõistlusel. Antud võistlusele registreerus ca 20 mängijat (kahjuks ei ole protokolli käepärast ja täpsed andmed puuduvad). Pärast mõningast segadust võistlussüsteemis selgus siiski 8 paremat ja tõeline ”meesmehe lahing” võis alata. Eelringist edasi viis 18 punkti või kui kasutada Indrek ”Mulk” Vaho sõnu:”Kes üle 16 ei saa sel pole mõtet tulistama tullagi.”

Ootamatud raskused olid eelringis äsja turniirivõidu saavutanud Roger Viksil, kuid paar head snadi lööki ja 20 punkti ning edasipääsukoht oligi tagatud. Teine Optima klubi liige ja Eesti naiste esimängija Merike Aava oli kuidagi liimist lahti ja oli sunnitud leppima ainult 5 punktiga. Ei tea kas on tegu ületreeninguga, ülepingutusega või oli lihtsalt kehv päev, see jäägu juba igaühe enda otsustada.

Eelringi kindla võidu võttis ainult tulistamiseks kohale tulnud Gunnar Hiiu 27. punktiga. Tema kohtuski esimeses veerandfinaalis sellel talvel tohutu arenguhüppe teinud korraldajate esindaja Tarmo Väliga. Tasavägises heitluses jätkus pinget kuni viimaste snadi löökideni ja napi võiduga pääses poolfinaali Gunnar Hiiu.

Teises veerandfinaalis kohtus allakirjutanu esmakordselt tulistamisvõistluses osalenud Margus Limbergiga ja pääsu poolfinaali tagas 21 punkti.

Kolmandas veerandfinaalis kohtusid Margo ”Masin” Peebo ja Rain Uusküla. ”Masin” oli natuke õlitamata ja Rain Uusküla võttis kindla võidu 25 punktiga.

Neljas veerandfinaal oli aga vaatamisväärsus omaette – kohtusid kaks SK Optima klubi liiget Meelis ”Jari” Münt ja Roger Viks. Mõlemad olid just lõpetanud turniiri, millel Roger sai võidu ja ”Jari” kolmanda koha. Alguses tundus, et kolmas koht jättis rohkem jõudu ja Rogeril on väike pingelang. ”Jari” juhtis juba 21-13 kuid viimase 10 viskega pöördus vaekauss Rogeri kasuks ning pääs poolfinaali tuli 26 punktiga.

Esimeses poolfinaalis suutis Gunnar Hiiu oma paremuse Rain Uusküla vastu maksma panna ja võtta finaalikoha tulemusega veidi üle 20 punkti.

Teine poolfinaal allakirjutanu ja Roger Viksi vahel hakkas väga edukalt Rogerile, kes kahe esimese harjutusega suutis vahe käristada enam kui 10 punktiliseks, kuid publiku tormilise kaasaelamise abil suutis ka allakirjutanu oma löögi paika saada ning pingelises lõpuheitluses alistada oma mõnevõrra kogenematu vastase. Igaljuhul on Roger oma selle talve esinemistega näidanud, et viimane aasta juuniorite klassis tuleb väga edukas ja tõenäoliselt ei tekita ka üleminek meeste klassi mingit probleemi.

Finaal kujunes, kasutades ”Jari” sõnu: ”Kahe individuaalvõistleja” (sest kumbki ei osalenud päevasel trio turniiril) omavaheliseks mõõduvõtmiseks. Pärast kergelt saavutatud algedu, kus Gunnar Hiiu head visked lipsasid natuke üle, suutis allakirjutanu säilitada selle lõpuni ja uhke auhinnaks pandud öhupüss oligi leidnud uue omaniku.

Tänan kõiki korraldajaid ja abistajaid (Peep Puiestik, Meelis Münt, Margo Peebo, Merike Aava, Kalju Olmre, Sten Olmre, Harry Kanistik), kes ei pidanud paljuks kätt külge panna kui oli vaja tulemusi tabelisse kirjutada või kuule paika panna.

Veiko