Juba nädalapäevad enne võistlust oli kuluaarides kuulda, et võistkondi oma neli-viiskümmend on kindlasti tulemas. Igaks juhuks registreerisin õigeks ajaks ka Nike võistkonna ära, sest mine tea, mis kohapeal äkki juhtuda võib. Halvim variant see, et ei lastagi platsile.

Pärnusse jõudes pidid ilmselt kõik rõõmuga tõdema, et kuuldused suurvõistlusest olid osutunud tõeseks ning väljakutel askeldas palju, täpsemalt 154 inimest. Selline mõnus võistlusärevus puges hinge, sest ees ootasid mängud ka tundmatute vastastega, kellest enamus küll pensioniealised. Aga ei sest midagi, sest mäletan veel neid aegu ammuseid neli-viis aastat tagasi, mil eesti tase oli selline, et nn Karhukopla mehed või Sataman Ykkönen olid parajad vastased pureda, kes sageli eestlasi ka võitma kippusid. Kuidas on vaekausid nüüd, aastal 2003, see pidi selguma loetud tundide jooksul.

Ja tunnid olid sellel võistlusel tõepoolest loetud, sest peakorraldaja Allan E. kasutas ajalimiidiga mängusüsteemi, kus igaks mänguks oli ette nähtud keskeltläbi 1 tund ja 25 minutit aega, et hoida kogu võistlus ilusasti kontrolli all ning lõpetada finaalmänguga, mis algab täpselt kell 19.50 ja ei minutitki hiljem. Mängude vaheajal inimestega vesteldes sai nimetatud süsteem vaid kiidusõnade osaliseks ja radikaalsema loomuga isikud soovitasid igal võistlusel taolist korda rakendada, et lõpetada nende mängijate pidupäevad, kes võrdselt mängu endaga naudivad ka aeg-ajalt lihtsalt väljakul olemist.

Alagruppi sattusime me (me = Nike) Mulk&Co ja mingite sommidega. Viimastega ka esimene mäng, mis erilist raskust ei valmistanud. Tegelikult ei olnud meile tol päeval, ei alagrupis ega ka hiljem poolfinaalis, Mulgist – Markost - Arvist tugevat vastast. Mis loomulikult ei tähenda seda, et nad oleks kogu päeva kehvavõitu partiisid esitanud, sest lõppprotokolli kanti neile auhinnaline III koht, mis kindlasti ei saanud olla pelgalt puhas õnn, vaid ikka keskeltläbi head mängud.

Pikemalt tahan peatuda aga meie kolmel mängul: mäng Exxeli, kombäki tegeva Darude ja IB vastu.

Mäng Darudega oli pääsu eest kaheksa parema hulka. Kohe mängu alguses hakkas sadama, kuid vihm ei häirinud ühtegi meest väljakul, sest adrenaliini oli nii palju veres. Nüüd mängu käigust veidi lähemalt. Kui ma ei eksi, siis saime 1:0 ja mingiks hetkeks 8:2 ette. Teadsin kohe, et sellega ei ole see mäng veel kindlasti tehtud, sest vastas on mehed, kes kunagi niisama kergesti alla ei anna, lisaks oli meestel midagi (Darude jälle koos) ka iseendale tõestada. Ise alustasin mängu suhteliselt närviliselt ja esimeses kolmes-neljas voorus õnnestusin vaid ühe kuuliga kahest. Õnneks mängis meist Veiko V. väga hästi ja Darudel oli tükk pusimist, et meile järgi tulla, kuid järgi nad tulid. Stsenaarium oli väga lihtne – Rain sai kaks esimest kuuli paika, nendest suutsime raske väljaku tõttu ühe minema lüüa, siis asusime kaitsma. Ühes voorus liikus snadi ja vastased said lihtsad 5 punkti. Sic! Peagi oli seis 8-8. Edasi hakkas juba tõeline närvide mäng. Iseendalegi üllatuseks tundsin, et kuidagi kahtlaselt suur ärevus hakkab sisse tulema ja viimased kolm vooru lõi süda nii oma 160 lööki minutis ning seda ilma erilise füüsilise koormuseta. Jube tunne, millest tuleb viske hetkel aga üle olla, sest muidu ei tule midagi välja. Võistluse järel tunnistas ka näiteks Hanno, et temal oli sama asi. Punkt-punkti mäng läks edasi kuni seisuni 12-12. Õnneks lasi peakohtunik veidi aega üle, mis tähendas seda, et ülipõnevat mängu ei katkestatud, vaid mängiti viimase punktini välja. Viimane voor oli sõna otseses mõttes dramaatiline – Margo asetas 9 meetri peale paarkümmend senti snadist. Vastased viskasid maha viis kuuli kuuest. Snadi ees oli terve müür vastaste kuule, kuhu siis Hanno peale asetas nii, et üks nende kuul oli praktiliselt snadis kinni, meie oma õnneks siiski teine. Väike Veiko lõi kaks auku, mina lõin kaks auku. Neli auku, kusjuures suund viskel kõigil juhtudel hea, üks Veiko löök veidi üle, ülejäänud jäid veidi lühikeseks ja põrkasid üle. Vastaste nägudel võis märgata juba väikest lootust – raske võit tuleb vist koju. Siis astus ringi Margo, kes pikalt keskendumata tegi elu viske – otse rauda. Seda oli ilus vaadata, sest minu teada oli see sel aastal Margo esimene (miks mitte ka viimane) löök mängus pihta. Millise õppetunni see mulle järjekordselt andis – nimelt selle, et petanque on võistkonnamäng ja lootus ei ole kindlasti ennem kadunud kui viimane kuul, sõltumata oma või vastaste oma, on maha visatud. See oli võit, mis meid rõõmust hüppama pani ja kuigi Raini, Allari ja Hanno nägudel ei olnud rõõmust jälgegi, loodan, et tagantjärgi meenutavad ka nemad seda mängu, kui ühte väga põnevat, võrdsete võimaluste ja närvide mängu. Tänud Darudele tugeva vastuse ja sportlikult ning eetiliselt kõrgel tasemel mängu eest.

Ees ootas veerandfinaal Exxeliga. Teades kui palju kulutasime energiat Darude vastu ja lisades siia veel teadmise, et Margo pelgab naiste vastu mängimist, võis oodata kõige halvemat. Ma arvan, et Margo ei taha meelsasti naiste vastu mängida just sel põhjusel, et on omal nahal korduvalt kogenud, kuidas naisterahvad oma tundliku ja hella käega tema, kes ta ka hea asetaja, puhtalt üle asetavad. Selline professionaalne kartus, ei midagi isiklikku ega seksistlikku.

Mäng just nii algaski. Esimeses voorus 1-0 meile. Teises voorus aga hea õppetund Kajalt-Merikeselt-Likalt meile – ärge poisid kunagi jätke snadi eest vabaks. Kuna esimesed asetused olid läinud veidi pikaks, siis paari järgmisega üritasime snadi edasi saada ja nagu tavaliselt ikka viimase kuuliga, mida tahad küll juba ette jätta, aga siis läheb see kurat ka pikaks.... Naisperele siinkohal work-shopi eest suur tänu, ja voorust 6 punkti ka veel lisaks. Võite arvata kui vihaseks see mind (meid) tegi. Ilmselt nii vihaseks, et edasine mäng oli vaid vormistamise küsimus, kus abikäe meile ka tema kõrgeausus, Suur Petanque Jumal, ise ulatas. Kui snadi liikus, ja liikus ta palju, siis eranditult vaid sinna kohta, mida meie poolt oli kaunis vaadata. Lõppseis 13-6.

Poolfinaal Mulgi&Co vastu eriti pingeliseks ei kujunenud. Seis jäi vist 13-2 kui ma siinkohal ei eksi. Äkki oli põhjuseks see, et Arvi kuulid, kes alles hommikul omanikku olid vahetanud (Raidolt - Arvile), ei tahtnud endisele käskijale peavalu valmistada või hoopiski see, et Indreku löögid mööda tuhisesid või midagi muud, kes seda enam teab.

Ees ootas põnev finaal, kus teades Veiko P. head vormi, lootsin “abi” Pebrekalt ja/või Tommilt, sest pole neid sel aastal areenil just sageli näinud. Aga tühjaks lootuseks see jäigi, sest kogu JB mängis väga hästi. Eriti nõutuks tegin Veiko löögid: meeter ette ja siis esimese põrkega meie kuuli pihta, visketabavus 100%. Need olid sellised perv...-see on rumal sõna, proovin uuesti – need olid sellised omapärased, kuid efektiivsed löögid, mis meile palju kurja tegid. Kuigi finaal kujunes lõppkokkuvõttes 13-4 seisuga JB-le justkui vormistamiseks, siis pealtvaatajate ergutus-ja tunnustushüüete järgi järeldan, et oli see siiski huvitav mäng.

Lõppsõnas tahan tänada ka Andrus T., kes vana võistkonnakaaslasena on alati meie mängule kaasa elanud, tegi seda ka seekord. Pole välistatud, et just Treimani julgustavad sõnad Nike-Darude mängu lõppfaasis, andsid meile selle “viimase”, mis võiduks vaja oligi. Aitäh, Andrus!

Mis veel meelde jäi – 51 võistkonda, kellest 31 Soomest, 20 Eestist. Maarjamaalt oli võistkondi mitmest kandist, nimetada võiks lisaks Tallinnale veel ka Pärnut, Võrut, Kohtla-Järvet, Hiiumaad ja Valgat.

Auhinnalaud oleks võinud siiski toekam olla, sest ainuüksi osavõtumaksudest laekus väga palju raha ning vähemalt võitja võistkond oleks võinud tagasi saada osavõtumaksu ning paagitäie bensiini raha, et võistlusel käimine eelarvesse miinust ei tekitaks. Ja kuhu jäi välja lubatud vimpel, jalaga muideks?! Kõike viimati öeldut arvesse võtmata oli igati asjalik võistlus ja Allanile suured tänud selle eest!

Ja parim sommidest mansa oli 17. kohal. Meie tase on siiski ülesmäge liikumas, olen selles enam kui veendunud.