Kui praegu Jaapanis õppiv Liisi Bormeister (20) esimesel frisbeetreeningul mõnda aega oli ketta püüdmist ja loopimist harjutanud, tõi neiu suured majapidamiskäärid ja lõikas oma pikad küüned maha. Mulle meeldib see mäng ja ma kavatsen seda veel mängima tulla ning küüntest mul kahju ei ole, öelnud ta. Teistel küll oli, sest küüned olid tõesti ilusad.

Kaja (41) ja Veiko Proosi (35) võib pidada aga tõsiseks petankerite perekonnaks. Suviti pakivad nad pea igal laupäevahommikul võileivad kotti ning kihutavad petanki harrastama. Petangiväljakul nad esmakordselt kohtusidki. "Muidu läheks seletamine raskeks, kuhu ma iga laupäeva hommikul lähen ja kust pühapäeva õhtul tulen, kui abikaasa ei mängiks," muheleb Veiko.

Frisbee - mäng lendavate taldrikutega

Frisbeestiile on mitmeid, Eestis harrastatakse kõige rohkem ultimate frisbeet, mille tarvis läheb vaja kaht võistkonda. Mänguväljakuks sobib muruplats või liivarand, külmal ajal spordisaal. Võistkonnas on viis kuni seitse mängijat, kuid edukalt saab frisbitada ka väiksema seltskonnaga.

Võistkondade eesmärk on koguda võimalikult palju punkte ning oma tsooni kaitses takistada vastastel punkte noppimast. Punkti saab tiim, kelle mängija liigub väravalaasse ning püüab kinni talle söödetud taldriku. Lendavat taldrikut ei tohi niisama teisele anda, see peab olema pidevalt õhus.

Ründava võistkonna mängijad liiguvad platsil ringi, otsides vaba kohta, kuhu kaaslane saab neile taldriku lennutada. Vastaste ülesanne on ründajaid takistada, üht mängijat tohib korraga häirida ainult üks inimene. Kehaline kontakt pole mängus lubatud, karistuseks tuleb taldrik rivaalidele loovutada. 

Kui veebiassistendina töötav Halina Mugame (25) nägi, kuidas elukaaslane koos sõpradega frisbeet mängis, tuli tal tahtmine ka ise proovida. "Senimaani proovin," lausub kolm aasta pikkuse kogemusega Halina. Mänguplatsil on ta pidanud tegema ka suisa akrobaatilisi trikke. "Eelmisel suvel Pärnu rannas olime just punktitsoonis, ketas lendas selles suunas, kuhu olid kõrvuti kuhjatud kiiged, prügikastid ja toolid. Nähes nende vahel väikest auku, mõtlesin, et pea peaks sinna mahtuma küll, ja hüppasin taldriku järele. Teised kangestusid. Ei tea, kas on veel elus või mitte?"pajatab Halina. Tema aga ajas end püsti ja mäng läks edasi. Suuri traumasid pole treeningutel ega võistlustel siiski ette tulnud. Kui liiga hulljulge olla, siis võib üht-teist juhtuda küll.
 
Frisbeemängijad on omamoodi fanaatikud. "Kord frisbitasime tormi ajal rannas. Ketas lendas ühe meetri edasi ja kolmkümmend tagasi. Mõtlesime, et mängime viimase punktini, kuid seda ei tulnud ega tulnud," jutustab Halina.

Edukas frisbeemängija ei pea olema niivõrd väle, kuivõrda  oskama kaaslastega kooskõlas tegutseda ning oma võistkonnaliikmeid tundma.

Petank - närvidemäng kuulidega

Petanki mängu oluline tingimus on, et seda ei tohiks mängida, otsaesine kortsus ja hambad irevil. Petanki mängitakse kahe 1-3liikmelise võistkonnaga. Üksik- ja paarismängus on igal osalejal 3 kuuli, trios 2 kuuli. Väljakuks sobib igasugune maastik, võistlustel on platsi suurus 15 x 4 meetrit.

Esmalt loositakse mängu alustav võistkond. Võitja valib alustuspunkti ja joonistab maha 35-50 cm läbimõõduga viskeringi. Üks tiimi liikmetest heidab snadi ehk puust märkekuuli viskeringist 6-10 m kaugusele. Seejärel püüab alustajameeskond visata esimese kuuli võimalikult snadi lähedale. Viskeringis peab seisma seni jalad maas, kuni kuul platsi pinda puudutab.

Seejärel püüab vastasvõistkonna liige saada oma kuuli snadile lähemale kui alustajatiimi visatu. Raudmunad võivad üksteist puudutada. Kui kuul ei maandu snadile lähemale kui alustajavõistkonna kuul, viskab selle tiimi liige järgmise kuuli. Viskekord läheb alustajatele alles siis, kui teiste raudmuna on koha leidnud snadile lähemal või kui nood on kõik oma kuulid ära kasutanud. Viskekord on seega alati sellel võistkonnal, kelle parim kuul on snadist kaugemal kui vastasvõistkonna parim.

Kui mõlemad võistkonnad on kõik oma kuulid ära väljakule visanud, loetakse punktid kokku. See mansa, kelle raudmuna on snadile lähemal kui vastasvõistkonna parim kuul, on viskevooru võitja, ta saab nii mitu punkti, mitu kuuli on tal snadile lähemal kui rivaalide parim muna. Vooru võitja alustab järgmist vooru kohast, kuhu jäi eelmises voorus snadi. Mäng jätkub, kuni üks võistkondadest on saavutanud 13 punkti ja seega mängu võitnud.

Petank on  Kaja ja Veiko elustiil, aktiivsematel aegadel on nad käinud harjutamas viis korda nädalas igal õhtul pärast tööd. Lõviosa nende sõpradestki on petankerid. Eesmärgid on Kajal ja Veikol petankimängus siiski erinevad: naise jaoks on harrastuse juures tähtsaim hea seltskond ja võimalus viibida vabas õhus, Veikole võit ja oskuslik mäng. Mehe mõõdupuuks on medalid ja neid tal petankis jätkub. Kerge nende koosmäng pole - kuna saavutusjanu on mehel suur, läheb Kaja vahel pingesse ning vise võib ebaõnnestuda.

"Mehed ei armasta minna meeskonnakaaslast nunnutama, naised toetavad rohkem," tõdeb Kaja. Esmapilgul rahuliku mänguna tunduv petank tekitab tegelikkuses päris suurt pinget. "Emotsioone tuleb vaos hoida, vastasvõistkonnale ei tohi välja näidata, kas vise õnnestus või mitte, nad võivad seda kergesti ära kasutada," lausub Kaja. Sageli juhtub, et ühe mängija närvid ütlevad üles ja käsi hakkab värisema, sel juhul on eriti oluline kaasmängijate toetus ning julgustamine. Üks erinevus on meeste ja naiste petankimängus veel: naised keskenduvad kauem, mehed aga hoiavad tempot üleval. Petankerid trotsivad iga ilma - kui vaja, mängivad lausvihmas, rõivad aluspüksteni läbimärjad;  palavuses, näost kõrbenud; külmaga, endal käed sinised; õhtupimeduses, autotulede valgel.

Lisateavet mängude ja treeningute kohta leiab www.frisbee.ee, www.petanque.ee.

Evelin Kivilo
Anne 5/2004