Alljärgnevalt avaldame nii Peeter Kulmu kirja, kui ka selguse mõttes Raido Raamatu võistluste kommentaarid (nende originaale võib lugeda SK Optima kodulehelt www.skoptima.ee), mille peale Peeter Kulm reageeris omapoolse kirjaga (kirjas on mõningaid viiteid ka SK Optima kodulehe foorumis toodud arvamustele.)
Petanque.ee ootab vastukaja teemal, mida võiks ja peaks Eesti petangielus senisest veelgi paremini tegema. Aktiivseimaid arvajaid "karistatakse" sügisel tõenäoliselt EPKLi juhatuse liikme tiitliga .

Petanque.ee
________________________________________
Arvamus

Olen petangi harrastaja, kes elab Eestist kaugel, kuid pilk lendab sageli kodumaa uudistele, et lugeda endiste kaasmaalaste edusammudest ja et peletada veidi ka koduigatsust.

Lugesin viimati EPKL-i infolehelt Raido Raamatu maikuu spordialaseid kommentaare, mille sisuks oli tegelikult kaasvõistleja materdamine ja ma tundsin ... koledat piinlikkust.

Pole siin küsimustki spordieetikast. Peale õnnestunud võistluspäeva istub ta mugavasti maha ja hakkab arvutisse toksima solvavat teksti sellepärast, et vanameister Kulmu "omad reeglid" tahtsid reeglitest kinnipidamist või et Kulm oli seekord emotsionaalsem kui Raido ise. Kulmu hääl kajas üle kvartali, aga Raido sõnum lendas üle maailma ja see polnud mitte hea sõnum.

Raido, oled küll hea sportlane, kuid juhtimisteadust õppinud inimesena peaksid teadma, et teise madalaks tegemine kahjustab hoopiski Sind ennast ja kärbib tublisti kritiseerija autoriteeti. Võibolla peaksid uuesti süvenema juhtimispsühholoogiasse (mis on Sinu hobi, CV), et võtta sealt kasutusele üht-teist positiivset, siis tuleks ehk paremini välja sportlaste innustamine võistlusmängus.

Peeter Kulmule ütlen tänusõnad huvitava mängu Eestisse toomise eest. Hea, et ta on leidnud piisavalt aega petangi õpetamiseks ja propageerimiseks. On ju Eestimaa noortele (miks mitte ka vanadele) tarvis rohkem meeldivat ja kasulikku ning sportlikku tegevust vaba aja sisustamiseks.

Endast niipalju, et olen petanki harjutanud 3 aastat. Mängime koos prantslasest abikaasaga Hollywoodi rannas(Floridas), kus on selleks hea, veidi liivane rannaplatoo. Nädalavahetusel on rand täis petankerite kisa-kära ja naeru, nii et rõõmustan minagi, vaoshoitud põhjamaalane, kui näen sellist hasartset ja õnnelikku seltskonda. Inimesed naudivad mängu ...

Soovin Eesti petangisõpradele ilusat pikka suve ja huvitavaid võistlusi!

Kellel on plaanis kunagi tulla mängima Floridasse, võtke ühendust Krissny@juno.com.

K. Beriault
Endine õpetaja Tallinnast
21.06.05

________________________________________


Tere Peeter ja kõik teised adressaadid.

Panen Sinu kirja ja oma praeguse vastuse, mis on ühtlasi ka minu ametlikuks vabanduseks Sinu ees homme Optima kodulehele ülesse, siis on ka arvamuste tasakaal ilusasti olemas.

Siinkohal tahan Sind tänada kõigepealt nii heade sõnade, kui ka kriitika eest, sest arenguks on mõlemad võrdselt tähtsad. Ja kõige rohkem on mul hea meel, et oled ennast minule ja kõigile teistele veidigi avanud. Pean silmas just Sinu kirja kirjeldavaid osi, kus räägid, miks vahest nii teed või mida mõtled. Sellest on suuresti abi, kui tahad teist mõista. Just sellest jääb kahjuks sageli puudu.

Vabandan ka Sinu poolt osutatud ebatäpsuse eest, sest tõesti ei teadnud, et mõni Eesti klubi on ka varem Euro Cup`il osalenud või et EPKL ja Rootsi Klubide Liidu vahel on 1995. aastal allkirjastatud mingi dokument. Huvitav, miks sel juhul just Rootsi alaliit kategooriliselt vastu oli, kui soovisime saada luba osalemaks Soome-Rootsi-Taani ühisvõistlustel. Soomlased toetasid meie püüdlusi igati. Vabandan tõesti sellise faktivea eest!

Mis puudutab Sinu soovitust mul ala vahetada, siis olen sellega nõus vaid juhul, kui Sina garanteerid Optima klubi hea käekäigu tulevikuks, sest ma ei taha neid väga toredaid inimesi, kes on astunud Optima liikmeks, alt vedada. Äkki õnnestub Sul Veikoga kaubale saada, et ta võtaks üle klubi juhtimise, finantsaruandluse, kodulehe ja finantseerimise. Veiko on küll olnud minu kõrval klubi loomisest saadik, kuid nimetatud neli valdkonda on rohkem siiski minu ajada olnud.

Ja vabandan siinkohal täiesti siiralt Sinu ees, kui minu kommentaar Sulle inimlikult haiget tegi, sest see ei olnud küll eesmärk. Ausõna. Inimlikust aspektist olen Sinust alati pidanud ja ütlesin seda jälle kord välja ka hetkel kuumaks teemaks olevas kommentaaris. Kogu eelpool öeldu ei tähenda aga seda, et ma Sinu käitumist petangiväljakutel alati heaks kiidan, kuid petanki ja inimese hindamist üldisemate inimlike kriteeriumite valguses ei tohi omavahel segamini ajada. Püüdsin seda mitte teha ka oma kommentaaris, aga tundub, et seekord ei leidnud ma õiget tasakaalu, sest minu kirjutatu läks Sulle liiga hinge, kuigi oli mõeldud rohkem lihtsalt tavapärasest teravama kommentaarina.

Vabandan südamest Sinu ees, sest ei taha olla Sinuga inimlikult tülis ja arvan, et kui loobud kasvõi teatud võistlustel osalemast, siis kaotab meie petank palju temale iseloomulikust ja kirgastavast värvist. Ja ka see ei olnud minu eesmärk. Eesmärk oli kirjutada vahetu kommentaar minu silmade läbi, ja kuna see ei tulnud hästi välja, siis ei ole mul ka raske edaspidi loobuda kommentaaride kirjutamisest, sest olen siis vähemalt iseenda vastu aus ja ei kirjuta kõigile meeldivaid läbinisti vaid positiiveid, ilma "nurkadeta" järelkajasid.

Loodan, et nüüd on auru välja lastud piisavalt ja rahu on jälle maa peal!

Soovin Sulle, Peeter, edu kõiges, mida ette võtad ja ära pikka viha pea, sest sel ei ole lihtsalt mõtet. Vähemalt mina ei pea, ja seda on mul lihtne teha, sest pole kunagi pidanudki.

Tervitades,
Raido
________________________________________
Peeter Kulmu kiri Raido Raamatule, mis on saadetud ka EPKL-i juhatusele lootuses, et leidub soovi selle avaldamiseks.

Tere!

Kõik järgnev ei puuduta otseselt Sind, suur osa aga küll.

Saabusin pühapäeva, 21. mai hommikul MM katsevõistluste I etapi võistluspaika tund enne algust. Teen nii alati, kui ees ootab tõsine mängupäev. Aeg kulub korralikuks soojenduseks, väljakutega tutvumiseks, viimasteks nõupidamisteks mängukaaslastega. Samuti jälgin konkurentide tegemisi. Kahjuks ei olnud seekord esimese vooru vastane eelnevalt teada. Gunnar võimles põhjalikult, veel Eestis viibiv petangilegend Marko Aalto andis viimased näpunäiteid oma lemmikutele. Tõotas tulla põnev võistlus.

Osalema ahvatles turniir mind mitte niivõrd oma lõppeesmärgiga (MM-ile pääs) vaid teadmisega, et tegemist on võistlusega, kus igat mängu tuleb võtta täie tõsidusega. Nagu ütleb minu hea sõber ja petangiõpetaja kuulimänguvirtuoos Henri Palmqvist - sellisel võistlusel ei harrastata "mummojen" (soome k. "vanaemade") petanki. Veidi ettevaatlikuks muutis mind küll eelmisel päeval ootamatult pikaks kujunenud rahaturniir Kadriorus. Ikkagi hooaja algus ja esimesed mängud väljas. Miks ei võinud  mängupäevad vastupidi olla?

Tasapisi hakkas saabuma teisigi mängijaid ja lõpuks olid kohal ka korraldajad. Mängud algasid õigeaegselt, sest sammudega mõõtes ei võta väljakute mahamärkimine palju aega.

Ebameeldiva üllatusena nägin, et rajatakse 4 eraldi asetsevat ca 4x15 m suurust väljakut. Sellisel juhul on kõik piirid mängust väljasoleku ala tähisteks ja ei ole võimalik kasutada naaberväljakuid mängu jätkamiseks snadi siirdumisel sinna. Ka snadi mängupanek toimub kitsal, kõigest 2 m laiusel alal. Kahjuks on selline mängustiil meil üldlevinud ja meeltmööda isegi paljudele kogenenud mängijatele. Kutsun niisugust petanki "raudteelaste" omaks, kuna tegevus käib nagu rööbastel piki kindlat marsruuti. Nendelt, kes on taibanud, et võistlus algab snadi mängupanekust soovitud kohta väljakul, elimineeritakse selliste platsidega mitmeid huvitavaid võimalusi. Olen asjast rääkinud Veiko Proosiga ja põhimõtteliselt jõudnud üksmeelele, kuidas korraldajad peaksid analoogses olukorras käituma. Nüüdki küsisin tema arvamust, kuid tuli kiire vastus, et ta on siin võistlustel ainult mängija. Nagu minagi.

Kõik on ju siiski määrustepärane, ka sellistel väljakutel võistedes. Ainult et - MM katsevõistlused ei tohiks olla koht, kus harrastada extreme petanki. Pealegi annavad rahvusvahelised võistlusmäärused AINULT väljakute minimaalsed mõõdud. Kui ruumi on, ei nõua mängijasõbralikumate, näiteks topeltsuurte väljakute rajamine palju lisatööd. Samuti võiks proovida tähistust, kus snadi määrustepärane viskamine (vähemalt 1 m kaugusele kõigist takistustest ja lähimast keelatud ala piirist)  on juba ette ära märgitud. Just sellise ettepaneku seekord tegingi, millest aga ei tahetud aru saada. Sina, Raido, nimetad seda, et "Kulmul on mingid omad reeglid, mis ei kattu rahvusvahelistes reeglites sätestatuga."

Veel samal teemal. Korraldajatele on jäetud õigus vastavalt oludele määrusi muuta, ka väljakute mahamärkimise osas. Kahjuks on eeskuju, mida aastaid on kasutatud näiteks võistlustel Tabasalus, kus järjekindlalt rakendatakse 0,5 m kokkulepet ka märgistatud naaberväljakute suhtes, väga nakkav. Mullu mängiti Valastes samasuguste  reeglite järgi. Minu reageering oli sealgi äge, kuid tulemusteta. Ka klubikaaslased Võrust ei taha oma veast aru saada, selgitus on ülilihtne  - meie mängime nii ja kõik! Tegelikult annab sellise "oma klubi" praktiseerimine väära ettekujutuse mängust. Targem oleks kohe alguses parimal võimalikul viisil eeskirjadest kinni pidada.

Levinum vastulause on, et igal juhul on kõik võrdsetes tingimustes ja ERITI MM-le sõitja peab oskama mängida ja suutma võita igasugustes tingimustes. Täiesti õige! Ainult et... Vastupidiselt Sinu arvamusele ("Peeter krutib end üles") rikkus järjekordne tuuleveskitega võitlemine ära keskendumise esimeseks mänguks ja kaotus oligi käes.

Nüüd jäin hirmuga ootama hetke, millal on vaja kohtunike abi mõõtmisel. Ei tulnudki kaua oodata. Just Sinu võistkonna vastu mängides selline olukord tekkiski. Oled elanud arusaamises, et Kulm ei luba mõõta jne jne. VASTUPIDI. Mõõtmine on selle mängu üks oluline osa, millele on võistlusmäärustes pühendatud terve peatükk. Need tuleb aga endale selgeks teha. Ja mitte paluda abi kohtunikult, kes ei valda mõõtmistehnikat. Niisuguses olukorras ja oskustega mängijatel oleks mõistlik ise kokkuleppele jõuda, sest "kohtuniku" tulemus võib olla ettearvamatu. Üllatavalt ei nõustunud minuga juba 2004 a. katsevõistlustel isegi Andrus Treiman (NB! Hilisem MM-le sõitja), kus "kohtunik" tuli mõõtma 5 m pikkuse lindiga. Nüüdki oli peakohtunikul raskusi spetsiaalse mõõtevahendi kasutamisel. Kuigi seda õpetatakse kursustel.

Nagu mäletad pakkusin meievahelises kohtumises võimalust mängu jätkamiseks seisult, kus teie kuul on parem. Millegipärast ei olnud te võistkond nõus. Kas kartsite vandenõud?

Siinkohal veel natuke kohtunikest. Teadaolevalt ei ole Eestis peale 15 aastast petangiga tegelemist ühtegi "paberitega" kohtunikku (ei rahvuslikku ega rahvusvahelist). Kui vastav tunnistus kohtunikul puudub, siis on minu arvates ebaõiglane nõuda ka mängijatelt litsentsi olemasolu, mis toob liidule sisse 300 EEK mängija kohta. Veelgi enam - tuleks tühistada kõik tiitlivõistluste tulemused. EPKL-i juhatus peaks kohtunikeprobleemi heaks kiiresti midagi ette võtma või kujutlege olukorda, kus otsustavas mängus seisul 12:12 (kõik kuulid on visatud) otsustab lõpptulemuse mitteprofessionaalne mõõtmine. "APPI! APPI! MAFFIA!" hüüaksin mina. Kohtuniku otsus on ju lõplik!

"Ja mis siis, mis meie teha saame, mind see ei huvita" - vastavad need meie hulgast, keda ala areng eriti ei huvita. Muidu oleks olukord ammu teistsugune.

Mõni sõna veel petangi võistlusmäärustest. Kuna sellekohane ametlik eestikeelne väljaanne puudub, on ka raske väidelda. 1991. a. (!) minu poolt tõlgitu on muidugi aegunud. Omal ajal tuli aga sellest alustada ja mängureeglid endale selgeks teha. Kuidas muidu oleks olnud võimalik mängu tutvustada. Praeguseks probleemiks ongi see, et paljud mängijad lihtsalt ei tunne määrusi. Liiga lihtsustatult püüab seda võistlusmääruste mittetundmise lünka täita EPKL-i interneti koduleheküljele ülesse riputatud petangietikett.

Raido! On  kurb ja naljakas, et pead minu poole pöörduma soome keelt abiks võttes. Tean, et mitte kõigil ei ole nii hea keelteoskus, kuid ka Sinu vabatõlge (veebruar 2003) määrustest kubiseb vastuoludest ja ebatäpsustest. Proovisin neid redigeerida, kuid paberist tuli puudus. Ka siin tuleks juhatusel otsustavalt tegutseda. Parim variant oleks tõlge prantsuse keelest.

Tahaksin Sinuga klaarida ka paari isiklikku asja. Oled öelnud, et Kulmu närvid ei pea vastu sportlikule pingele. Samas oled kirjutanud oma kõrgest pulsisagedusest petangimängu ajal. Tunnen Sind vähe ja ainult selle mängu kaudu, ega tea Sinu teisi varasemaid sportlikke saavutusi. Seepärast ei kujuta ette, kuidas Sa oleksid näiteks toime tulnud N Liidu ujumismeistrivõistluste finaalis Lužniki ujulas, kus tribüünidel möllavaid fänne tuli rahustada ja korrale kutsuda selleks, et suure lärmi sees oleks stardikäsklustki võimalik kuulda olnud. Olukord oli stardiks valmistuvatele sportlastele tõeline närviproov ning ma ei ole kindel kummale poole stardipukilt oleksid pärast sellist "marineerimist" hüpanud Sina ja kummale poole ujuma hakanud? Mina olen oma karastatuse saanud ning kirjeldatud olukorrast edukalt välja tulnud. See on mind aidanud rasketel hetketel ka uue harrastuse juures.

Kui ma Sind äsjaöelduga kuidagi haavan, siis palun siiralt vabandust. Kuid ma ei saa ometigi ütlemata jätta, et Sinu poolt kirjutatud väga vajalikes võistlusülevaadetes keskendud kahjuks kõrvalistele asjadele nagu mõned asjatundmatud Eesti korvpallireporterid, kes selle asemel, et kirjutada mängust, mis nõuab spordiala sügavuti tundmist,  on hoos kohtunike materdamisega. Nii on ju tunduvalt lihtsam!

Sinu artiklite toon, milles tegeled minu mustamisega, jätab mulje, et oleme suured vaenlased. Tegelikult oled mulle teinud ettepaneku oma klubisse astumiseks ja siis kui Sinu "Itaalia põhjaplatool laiuvatel viinamarjaistandikel kasvanud poiste" nimeline võistkond lagunes, ka ühes võistkonnas mängimiseks. Mõlemad ettepanekud on olnud mulle vastuvõetamatud. Olen nendega nõustumist pidanud võimatuks ennekõike meie erinevate arusaamade tõttu petangimängust. Kas pead vimma?

Tean, et oled innustunud petanker ja pean kiitma Sinu mänguoskust, eriti Sinu veeretusasetusi pika maa peale. Sellepärast testisin Sinuga koosmängu võimalust tänavu talvistel sisemeistrivõistlustel, kus mängupäeva lõpus kiitsid, et olen tõeline meeskonnamängija. Kas see oli sulle üllatuseks, et mängin alati võidule ja kuidas Sinu arvamused nii kiiresti muutuvad?

Nüüd nö Veiko sündroomist (Sina) ja Petsi foobiast, et Veikot ei ole võimalik võita (Andrus). Mul on hea meel, et meil on selline mängija, kelle ees värisevad ka Soome ässade käed. Minu rõõm on mitmekordne, sest olen selle väga sümpaatse ja mängus hästi orienteeruva petankeri "sünni" juures olnud. Siinkohal ei hakka pikalt analüüsima kuidas Veiko on sellise tasemeni jõudnud. Eks ikka suure töö ja õige visketehnika omandamisega. Kuna me oleme enamvähem ühepikkused, siis mingit teineteisele alt ülesse (või vastupidi) vaatamist ei ole. Võimalust temaga mängida ootan alati suure ärevusega, kuna tuleb end maksimaalselt pingutada, et punkte saada. Hoian tema võistkonnale pöialt ka tänavu, sest ainult selline katsevõistluste väljamõeldis võib meie esimängija MM-lt eemale jätta, nagu juhtus juba eelmisel aastal.

Lõpetuseks mõni sõna Optima võistlusest. See kuidas Sina asju näed, selgub jällegi kommentaaridest. Kas Sa tõesti ei saanud aru, miks Marko päeva lõpuks kuulidele enam pihta ei saanud? Või kuidas "noorte kotkaste" algne mängupilt eeldas nende hõlpsat võitu, kui skoor oli varsti 0:7 nende poolt vaadatuna? Angelika Tauk tunnistas järgmine päev, et lahkus sellelt seisult, kuna tema arvates "mäng oli tehtud".

Tegemist on ikkagi suurepärase PR võistlusega, kus ei saagi kõigilt osalejatelt nõuda täpset mängureeglite tundmist ja nendest kinnipidamist. Seda imelikum oli lugeda, et tegelesid Peeter Kulmu põõsast luuramise ja ajavõtmisega, mistõttu jäi vist korraldajatel märkamata, et võistluspaigas viibisid ka maestro Peeter Saul koos abikaasa Heli Läätsega. Pidasin ise vajalikuks minna neid tervitama ja petanki tutvustama. Saiakesi ei olnud ka minul neile pakkuda, kuid tassi kohvi serveerimine sellistele prominentidele oleks petangi mainele kindlasti kasuks tulnud.

Minu arusaamade järgi oleks viisakas mängujärgses kommentaaris öelda tänusõnad kõikidele osavõtjatele või vähemalt auhinnasaajatele. Sina teed seda aga valikuliselt.

Kui soovitad minul aeg maha võtta ja oma käitumist analüüsida, siis Sinule soovitan hoopiski ala vahetada. Raske öelda, mis võiks järgmine olla - curlingut oled kuuldavasti juba proovinud.

Mõned Su ettepanekud mulle siiski meeldivad. Kasvõi OPTIMA turniiri kutsetega võistluseks muutmine. Aga kui mõtled ka eelmiste võistluste kolme auhinnalise koha omanikule kutse saata, siis ära näe vaeva. Mina ei kavatse enam Sinu võistlustusele  tulla, vähemalt seni kuni Sa pole oma seisukohti revideerinud või/ja minu ees vabandanud. Aasta on aga pikk aeg, mine tea.

Petangi tervitustega,

Peeter Kulm

P.S. Päris lõpetuseks pean Su tuju veel pisut ära rikkuma. Soovitan enne kui hakkad foorumis 04.05.2005 kl 17.03:27 väljaöeldut ellu viima tutvuda 12.03.1995. a. Göteborgis allakirjutatud SVENSKA BOULEFÖRBUNDET'i (Rootsi alaliit) ja EPKL-i vahelise kaheaastase koostöölepinguga. Kõik me tahame ajalugu teha ja esimesed olla. Kuid palun ära järjekordselt eksita inimesi.

Loen meievahelise kirjavahetuse seega lõppenuks, kahju oleks selle peale rohkem suvist aega raisata.

Lugupidamisega,

Peeter Kulm
Tallinn 31.05.2005

_____________________________

MM - JA EM - KATSEVÕISTLUSED 2005

I ETAPP
Toimumiskoht Koidu park, aeg 22.05.2005

Selle aasta katsevõistlustele oli end üles andnud kuus meeste ja kolm naiste võistkonda. Kui meeste poolel nii ka ennustati, et registreerub 6-7 võistkonda, siis isiklikult mulle teeb rõõmu, et naiste EM-katsevõistlustele pani end kirja kolm võistkonda, elik pea kõik naised, kes üldse petanki mängivad.

Ilm oli võistluspäeval imeline, sest pole meil ikka neid võistlusi ka kogu suve jooksul eriti palju, kus mängides t-särgiga külm kohe üldse ei ole.

Peakohtuniku ametit pidas Angelika, kes kohe alguses, kui tutvustas võistlussüsteemi, pidi põrkuma Peeter Kulmu "oma" reeglitega. Kuigi reeglite Artiklis 7 on sõna-sõnalt sätestatud: Snadi peab olema vähemalt 1 m kaugusel kõigist takistustest ja märgistatud väljaku äärest, siis nagu ma mainisin, on Kulmul mingid oma reeglid, mis sageli ei kattu rahvusvahelistes reeglites sätestatuga. Panen siinkohal igaks juhuks soome keeles ka reeglite sellesama punkti - Maalipallo on vähintaan yhden metrin päässä kaikista esteistä ja lähimmästa kielletyn alueen rajasta, ehk siis jõuab lõpuks kohale. Osa mängijaid arvasid selle mõttetu vaidluse peale, et Peeter krutib end ülesse, et saaks mängimiseks õige vaimse toonuse kätte. Ja selle "toonuse" sai ta tõesti kätte, kuid sellest veidi hiljem.

Nagu oodata oligi, olid esimesed mängud suhteliselt närvilised ja mitmedki mehed väristasid kätt ning võitsid need võistkonnad, kes esimesena närvilisusest võitu said.

Esimese vooru tulemused olid alljärgnevad:
Kalju/Margo/Margus võitsid Peeter/Andres/Indrekut 13-9, Allar/Raido/Gunnar võitsid Erki/Janek/Harryt 13-6 ja Veiko/Roger/Margus võitsid 13-9 Meelist/Hannot/Raini.

Teises voorus võitsime meie ülimalt põnevas ja mõlemapoolse lõpetamise võimalusega mängus Kalju teami 13-12. Rain&Co käis kergelt 13-1 üle Erikist, Markost, Janekist ja Harryst. Ja Peeter, Andres ja Indrek tegid oma päeva parima mängu, võites Veiko võistkonda 13-4.

Kolmas voor tõi kaasa meie päeva parima mängu, sest võitsime just eelmise mängu võitnud Kulmu teami 13-6. Selle mängu vastasvõistkonna poolt vaadates keeras nihu just vanameister Kulm ise, kes ilma mingi erilise põhjuseta hakkas näägutama nii Indreku kui Andrese kallal. Ei lähe ju keegi mängijatest ringi kindla tahtmisega kehvasti visata. Aga kõik visked ei kipu lihtsalt ühtmoodi hästi välja tulema. Lõpuks läks Kulm kohe väga närvi, sest mingil põhjusel ei tohtinud enam väljakul olevaid kuule mõõta ega võrdsete kuulide korral ka kohtuniku abi paluda. Kulmu valjud hüüded: "Karauul-karauul" kaikusid üle kogu linnaosa. Siis oli meil ka kindel, et seda mängu me enam ei kaota, sest kui inimene kaotab lihtsalt inimliku enesekontrolli, siis kuidas on võimalik veel kontrollida enda sportlikku sooritust. Mitte keegi meist ei tule nädalavahetusel oma vabast tahtest ja ajast petanki mängima selleks, et kuulda enda aadressil lausutud sapiseid või inimlikult solvavaid väljaütlemisi. Mina soovitan küll Peeter Kulmul aeg maha võtta ja üritada oma käitumist rahulikult kõrvalvaataja pilgu läbi analüüsida, sest mõtlemiskohti on. Minu seisukoht on ka see, et kui keegi armastab teistele reegleid "ette lugeda", tore, kuid siis andku kõigepealt ise eeskuju reeglitest 100% kinni hoidmise näol. Selles osas aga kahjuks Peeter mingit eeskuju ei näita, sest kipub ise reeglite vastu patustama, astudes ringist välja ennem kui visatud kuul on maad puudutanud, ja kõigile teada on ka see, et 1 minut on ikka liiga lühike aeg, et oma vise sooritada. Õnneks üksikutele. Aga nagu juba mainisin, kui inimene ei suuda end ja oma käitumist kontrollida kõige lihtsamal inimlikul mõõdupuul, siis on kõik muu ilmselt liiga palju tahetud.
Samas ma usun siiani, et Peeter on inimesena väljaspool sporti igati mõnus ja lahe, aga lihtsalt närvid ei pea vahel vastu sportlikule pingele. Ja samuti olen ma temaga, ja mitte ainult temaga, vaid ka näiteks Renega ühel meelel, et vähemalt ühte kvalifitseeritud kohtunikku oleks meie petangile vaja küll. Kõige rohkem pigistab king just selles osas, et ei osata jälgida seda, mis kõrvalväljakutel toimub ja sageli segab ennekõike just lööjat asjaolu, et keegi aktiivselt liigub või liigutab läheduses. Jälgides näiteks prantslaste mängu, siis on täiesti imekspandav, kui hästi nad näevad lisaks oma mängule ka seda, mis ümberringi toimub. Mitte keegi ei liiguta end, kui läheduses keegi löögiks keskendub. Kogu eelnev jutt käib ka publiku kohta.

Neljas voor.
Meie kaotasime tasavägise mängu Darudele. Janek-Harry-Erki-Marko tegid tuule alla Andresele-Peetrile-Indrekule tulemusega 13-8. Veiko võitis napilt Kaljut 13-12.

Viimane voor.
Vana Darude on Peeter Kulmu jaoks alati ebamugav vastane olnud ja võttis ka seekord oma. Meie kaotasime kehva mänguga JB-le. Kas oli põhjuseks päikesekuum ja väsitav päev või midagi muud, kuid kumbki võistkond ei hiilanud oma sooritustega. Vedi kindlam oli JB ja nii see päeva neljas võit neile ka läks. Kalju võitis Janek&Co-d 13-4.
Kuigi alati võib ja sageli ka saab paremini mängida, olen väga tänulik meie AGRP meeskonna kaaslastele, sest pühapäevased mängud olid just sellised, mida oodata - mõnusad meeskonnakaaslased, kellega koos rõõmustamine on topelt suur ja kurvastus poole väiksem.

Oligi MM-katsevõistluste I etapp mängitud.
JB ja Darude 4 võitu
AGRP 3 võitu
Kalju team 2 võitu
Kulm ja Harry 1 võit.

Mis aga toimus samal ajal naiste poolel?
Naised siis mängivad pääsu eest augustis Taanis toimuvale EM-ile. Kindel favoriit oli kindlasti Exxeli võistkond, kuigi viimasel ajal pole seda nime eriti kasutatud. Miks? Aga lihtsalt seepärast, et on rohkem harjutatud. Sama kehtib Ly, Kadri ja Janika kohta, kes talvel ikka Maestro hallis võistlesid ja niisama harjutamas käisid. Ja mis siin pikalt üldse rääkida, sest Exxel võttis neljast mängust neli kindlat võitu ja kahjuks jäid need, kes viimasel ajal eriti harjutanud ei ole seekord ilma võiduta. Samas pean tunnistama, et väga tore oli kõrvalt vaadata, kuidas Andrus Treiman Marjut, Küllit ja Katrit igati abistada ja toetada püüdis. Aga parafraseerides ühte Andruse mänguaegset kommentaari: "Täiesti valesti tehtud vise - vales koha maha tuldud ja suund ka täiesti vale" võib öelda, et raske treeningutel, kerge võistlustel.
Järgmine etapp toimub vahetult pärast Jaanipäeva ja siis hakatakse ka terasid sõkaldest eraldama, sest katsevõistluste reglemendi järgi pudeneb konkurentsist viimane võistkond. Naiste arvestuses ongi kahjuks uks EM-ile juba suletud Harpyia naiskonnale.  
Soovin kõigile edu järgmisel etapil ja vahepealsel ajal indu harjutamiseks.

Raido

___________________________________________

IV OPTIMA OPEN 2005

21. mail toimus Kadrioru pargis järjekordne, arvult juba neljas Optima Open. Mänguviisiks traditsiooniliselt paarismäng. Ilmataat tegi omalt poolt kõik, et võistlus õnnestuks, pakkudes selleks päevaks välja üle kahekümne soojakraadi ja pilvitu taeva. Kuigi oleme Veikoga aastast-aastasse promoveerinud spordiklubi Optima võistlust järjest paremini - varakult kalendrisse paigutatud võistlus, reklaamid EPKL kodulehel ja teave Soome petankerite foorumis, on tulemused olnud vastupidised ootustele. Aasta tagasi oli osavõtjaid 64, sel aastal vaid 44. Ei oskagi midagi arvata, mis on osavõtjate arvu vähenemise põhjuseks. Kas üldise petangihuvi langus...kuigi mängijate arv on tegelikult EPKL andmetel viimastel aastatel hoopiski tõusnud või on põhjuseks see, mille Indrek Vaho võistluspäeva hommikul välja hüüdis - auhinnad on kehvad. Ei tahaks uskuda kumbagi põhjust, kuid mine tea. Igal juhul võib vabalt juhtuda, et avatud Optima Open toimus viimast korda, sest isiklikult minu mõte on liikunud suletud ja eksklusiivse, vaid kutsetega võistluse korraldamise suunas.

Kuidas aga seekordne võistlus toimuma sai. Kõigepealt tuleb tänada neid väheseid, kuid seda tublimaid sõpru, kes jälle kord jõu ja nõuga abiks olid. Andrus Treiman organiseeris juba teist aastat järjest kõigile osavõtjatele maitsva lõunasöögi seljanka näol. Ka pakutud kohvi sobis nagu rusikas silmaauku. Margo oli vastutav medalikomplekti eest ja kolm paremat paari need ka kaela said. Veiko on ikka vastutanud põhjanaabritega suhete hoidmise eest ja Jarmo Heinonen ning Marko Aalto olid ka soomlaste au kaitsmas. Meelis, Roger ja Kristo aitasid võistluspäeva hommikul väljakuid maha märkida. Tänu Küllile on meil üldse olnud võimalik mängida petanki vaieldamatult Eesti ühes kaunimas kohas, kus mänguks ka väga suuri väljakutseid pakkuvad väljakud. Suured tänud Teile kõigile!

Veidi jäi südamele kripeldama, et Merikese tuttav, kes pidi saiakesi ja karastusjooke kohapeale müüma tulema, haigeks jäi, sest nii mitmele inimesele, kes tundis huvi, kas midagi süüa ka antakse, sai ka see võimalus välja hõigatud. Probleem pole selles, et inimene haigeks jäi, sest see võib meid kõiki tabada, vaid selles, et info peab õigeaegselt liikuma. Aasta tagasi oleksime peaaegu ilma jäänud lubatud toitlustamisest lõuna ajal, kuid õnneks kaheteistkümnendal tunnil aitas Andrus meid hädast välja. Jälle kord info ei liikunud.

Aga need on tegelikult pisiasjad, milles küll sageli peitubki mängu ilu. Kuid nagu ütleb jaapanipärane juhtimisfilosoofia kaizen, et kui tervik tundub parandamiseks liiga suur väljakutse või suisa hoomamatu, siis hakka järjekindlalt parandama pisidetaile, millest jõud ja oskused üle käivad ning varsti märkad endalegi ootamatult, et paranenud on kogu tervik.

Võistlussüsteem nägi ette, et esimene ring mängitakse pooli. Seejärel nii mõnigi meist mängis vahevooru ja oligi selgitatud esimesed kaheksa paremat.

Esimesed üllatused tõi endaga kaasa veerandfinaal. Näiteks langesid välja Veiko ja Jarmo, kes kaotasid tasavägise mängu Meelisele ja Markole. Mina ja Gunnar pidime samuti tasavägise mängu alla vanduma hilisematele võitjatele Rogerile ja Margus Berkmannile 11-13. Päeva vaieldamatult suurim üllatuspaar oli Toomas Tauk ja Kristo Mägi, kes vaatamata esimese mängu napile võidule 13-12 perekond Vasserite üle said hiljem mängumootori paremini käima ja edenesid kuni poolfinaalini välja. Seejärel küll kahjuks hoog veidi rauges, aga tasuks ikkagi väga kõrge neljas koht. Meelis ja Marko said imekombel kolmanda koha. Pean "imekombel" all silmas seda, et nii palju kui mina juhtusin Marko Aalto mängu vaatama, siis ei õnnestunud ta mitte millegagi. Auk tuli augu järele. Ilmselt siis Meelis mängis selle võrra kahe eest.

Päeva kindlasti parim põnevusetendus oli finaal ja seda mitmes mõttes. Esiteks kulus võitja välja selgitamiseks tervelt 1 tund ja 57 minutit aega. Aega kulus loomulikult nii palju seepärast, et finaali lõppresultaat oli tasavägine, kuigi algne mängupilt eeldas noortele kotkastele hõlpsat võitu. Kuid, kui vastas on Kulm&Co, siis kõik, mis näib kerge, ei pruugi seda teps mitte olla. Nii läks ka seekord. Huvi pärast võtsime stopperiga ka aega, kui palju kulutab tuntud viivitaja Peeter Kulm viseteks. Asi ei olnudki väga hull, kuigi pea mitte kunagi ka määrustepärane. Keskmiselt jäi Peetri sooritus vahemikku 1.10-1.40. Reeglite järgi on oma viske sooritamiseks aega täpselt 1 minut hetkest, kui vastane on oma viske sooritanud või kui mõõtmine on lõppenud.
Finaal oli igati finaali vääriline, sest kolmel-neljal korral oli Roger&Margus`el nö lõpp peal, kuid küll õnnestus viimase(te) visetega Gern, küll lõi Peeter snadi välja. Viimast juhtus küll täpselt ühel korral, kui siinkohal täpne olla.
Aga, mis tulema pidi, see ka tuli ja IV Optima Open võitjapaar oli Margus Berkmann ja Roger Viks. Neile ka minu õnnitlused hea võistluse eest.

Raido, 23.05.2005