Eesmärk – mängida ära ”oma mäng” - mitte kaotada eeldatavalt nõrgematele, võita mõni endast tugevam (keskmik) ja mängida õnnestumisprotsendiga üle 50. Lõppkoha pealt eesmärke ei seatud kuna see sõltub palju loosi tulemustest.

Võidetavad riigid - Austria, Andorra, Argentiina, Benin, Austraalia, Cameroon, Dijbouti, Comoros, Congo, Iiri, Laos, Jaapan, Ungari, Malaisia, Uus-Meremaa, Mauretaania, Poola, Tsehhi, Venemaa, San Marino, Seishellid, Singapur, Slovakkia, Sloveenia

Neid võiks võita - Taani, Kanada, Soome, Suurbritannia, Luxembourg, Holland, Norra, Portugal, Monaco, USA.

Eeldatavad kaotused - Alzheeria, Prantsusmaad, Itaalia, Elevandiluurannik, Saksamaa, Guinea, Mali, Madagaskar, Mauritius, Maroco, Belgia, Rootsi, Senegal, Shveits, Tuneesia, Tai, Hispaania, Cambodge, Benin.

See ”eeldatavd kaotused” ei tähendanud muidugi seda, et nendele alistutakse ilma mänguta.

Nii läks aga tegelikult: 

 Võrdluseks veel üks tabel 2002. aasta MM õnnestumiste kohta 

 Võrdluseks veel üks tabel 2003. aasta MM õnnestumiste kohta 

Neid tabeleid võrreldes peab kahjuks nentima, et meie võistkonnal jäi suures osas oma potentsiaal avamata.

Eesmärkidest jäid saavutamat kõik – ei mänginud me oma mängu. Sest kuidagi ei saa nimetada oma mänguks õnnestumisi alla 40%, ei võidetud ühtegi tugevat petangimaad ja tagatipuks kaotati 3 mängu eeldatavalt nõrgematele. Lõpptulemus (protokollis) oli küll normaalne kuid vaadates tänavu aastast loosi oleks võinud olla see tunduvalt parem. MM koht 25.-32. on normaalne, sest oli raske loota, et puulist kuhu kuuluvad Prantsusmaa, Eesti, Guinea, Benin saadakse mõni võit. Kuid kurvaks teeb see, kuidas need kaotused saadi. Praktiliselt võib öelda, et mingit vastupanu ei osutatud. Sedasama võib ka mitmete teiste mängude kohta öelda, kus saadi vaid 1, 2 ja 3 punkti. Imelikul kombel lagunes paljukiidetud meeskonnavaim ja koos sellega ka mäng.

Treiman – esimene päev hea, kuid mida aeg edasi seda ebakindlamaks muutus (ilmselt kandus võistkonna ebakindlus üle). Aga mees üritas ja oli tahtmist täis. 5 palli süsteemis 3.

Münt – kõige ebakindlam mees võistkonnas. Ei tea kas oli tegemist läbipõlemisega (vaimselt) või lihtsalt vähese treenitusega, kuid esinemist võib lugeda ebaõnnestumiseks. Aga kasutades mehe enda sõnu ”...EPKL maksab ju sõidu kinni, ma tulingi siia turismireisile ja ei tahtnudki midagi saada, sest polnud aega ega tahtmist harjutada...” Täielik motivatsiooni ja tahtmise puudus. Kui ikka keskmängijana tulistamis % jääb 10 kanti, siis ei saa kuidagi kõrgemat hinnet panna kui 2.

Berkmann – esimene esineme meeste MMil. Eks see jättis ka oma jälje mängudele ja loomulikult mõjus ka ülejäänud võistkonna ebakindlus. Natuke paremat oleks oodanud just löögi poole pealt. Ilmselt on tema paremad MMid veel ees. Motiveeritus väga kõrge. Hindeks 3.

Reiter – mees 6ndal MMil. Ja seekord kindlasti oma parimat mängu näidates. Sõitis MMile esialgu ainult tulistamise jaoks, kuid pärast võistkonna lagunemist oli sunnitud lappima ka lekkivaid kohti. Hindeks 4-.

Võistkonnana mängiti tunduvalt kehvemini kui Eestis ja kui siia veel lisada, et ka vastased on veidi teiset puust, siis jäigi paljudes mängudes punktisaak väga väikeseks. Õnnestunuid mänge MMil oli seekord ainult üks – Poola vastu, kus näidati oma tõelist potentsiaali. Õnnestumisprotsent oli selles mängus 75 kanti ja kõik toimis, kuid samas tuli kõrvale ka katastroofmänge, kus õnnestumisi oli alla 20%.

Ilmselt lasub siin palju süüd ka minul, sest treenerina ei suutnud võistkonda korralikult ettevalmistada ega ka MMil mängima panna. Kuid olen endiselt arvamusel, et vägisi ei saa kedagi midagi tegema sundida ja seda veel juhul kui võistkond on oma esindusõiguse võitnud mängides. Võidab võistkond, kaotab treener. Sellega seoses palun lugeda see ettekanne/kommentaar/raport ka minu tagasiastumiseks Eesti meeste koondise treeneri kohapealt.

Siinkohal lisaks ka mõningad mõtted, mis tekkisid MMil.

1. Võistkondade toetamine MMil võiks toimuda pärast MM-vastavalt saavutatud tulemusele (igale tiimile – naised, mehed, juuniorid – tuleks asetada mingid eesmärgid ja vastavalt nende täitumisele võiks kompenseerida kulusid).

2. Olen endiselt arvamusel, et MM koondised tuleks valida vastavalt hooajal näidatud tulemustele, testidele, motiveeritusele, siia juurde lisaksin ka käitumise. Äkki sellisel juhul sattuksid Eestit esindama inimesed, kes seda ka teha tahavad ja tunnevad uhkust selle üle.

Kasutades olümpiavõitja Sebastian Coe sõnu ”Igal sportlasel on see kohustus oma ala vastu, et kui ta märkab midagi, mis on vale või moraalselt vastuvõetamatu, peab ta avama suu ning esitama selgelt oma seisukoha. Ta ei tohi mõelda, et mis on see minu asi. See kehtib meie kõige kohta – ükskõik mis tasemel me oleme. Sporti tuleb kaitsta, olla pidevalt valvel. Sportlase eesmärgiks peab olema jätta oma ala endast maha paremas seisus kui see oli enne teda.”

Praegusel hetkel tundub aga, et paljudel on ükskõik ja mõni ei suuda ennast isegi kokku võtta kandes Eesti särki ja esindades oma kodumaad. Aeg oleks mingid järeldused teha ja meetmed kasutusele võtta.

Lõpetuseks ka Kongressil räägitust ja muust.

Rahvusvaheline föderatsioon sai uueks presidendiks prantslase Claude Azema, kes hääletusel sai 4 häält rohkem belglasest Roger Peetermansist. Rahvusvaheline Föderatsioon sai ka 4 uut liiget: Moldaavia, Gruusia, Benin ja Tahiti. Kokku liikmesriike nüüd 60. Juhatusse valiti uuteks liikmeteks Canada, Maroko, Taimaa (naine) ja Belgia esindaja. Antidopingu asjad lubati saata hiljem postiga.

Järgmised tiitlivõistlused:

Mehed - 2005 Brüssel, 2006 kas Senegal (tegid palju reklaami ja ka esitluse kongressil), Itaalia, Grenoble (!?), 2007 Maastricht, Holland. Ainult 2005 on kindel ülejäänud otsustatakse hiljem.

Naised 2006 - lahtine aga juttu oli, et võibolla Tahiti.

Juuniorid 2005 - Montreal, Kanada, 2007 - Jaapan.

Mitteametlikel vestlustel olid slovakid väga huvitatud koostööst (nende lähedal ka palju teisi meie tasemega riike, kellega võiks võibolla mingit maavõistlustegevust arendada). Rootslastega sai räägitud, et ühineda Rootsi, Soome, Taani alla 25-aastaste maavõistlusega, ka seda peaks ilmselt ametlikult üle küsima.

Eesti koondis võiks MMile lennata vabalt kolmapäeviti, sest avamine toimub kolmapäeva õhtul ja pealegi on ka sportlased sunnitud kinni maksma öö vastu kolmapäeva.

Veiko Proos,
Eesti meeste koondise treener