Minu isiklik arvamus on see, et selline süsteem, kus 7 naist selgitavad oma seast parimat sama kaua kui 38 meest (ca 8 tundi) pole ikka õige. Kolme kehvema väljaselgitamiseks kulus kuus tundi, mis on ikkagi palju. Samuti ei ole eriti normaalne, et naised mängivad juunioritest turniiri 3 tundi kauem, kuigi osavõtjaid oli sama palju ja süsteem sama. Seega naised, millega te võistlustel tegelete?

Hommikul oli raske öelda, kes on favoriidiks kuna minu isiklik favoriit EI saabunud võitlustele just eriti kiidetavas konditsioonis, kuna eelmisel päeval saabus tema juurde pahatahtlik külaline, kes ei lasknud korralikult ette valmistuda.

Kohal olid ka selle aasta naiste tiitlivõistlustele sõitjad Marju Velga ja Külli Kariste, kelle vormi kohta ei osanud midagi kosta, kuna ei ole neid ei võistlemas ega treenimas näinud.

Helena-Paula Aavat võis lugeda kindlasti favoriidiks, kui ainult selle noore naise närvid vastu peavad. Samuti oli tore tõdeda, et kohale oli tulnud ka juhatuse kohtunike komisjoni esinaine Angelika Tauk, kellel kahjuks on NII palju muid probleeme, et pole harjutamiseks aega jäänud, seega temasse polnud nii palju usku.

Meeldiv tõdeda, et kohale olid tulnud ka uuemad mängijad Ly Limberg ja Kadri Arunurm, kes teevad alles oma esimesi samme teel petankimaailma tippu ja mistõttu oli vara veel neilt medalit loota.

Kuna samal ajal toimus ka üks viimase aja kõvema tasemelisi tripli turniire, kus oli esindatud mitu maailmameistrivõistluste kogemustega mängijat, siis alagrupist ei oska palju rääkida, kui vaid seda, et edasi pääsesid kõik, kes pididki eeldatavalt pääsema. Juhatuse meelehärmiks küll ei pääsenud pr. Tauk, kuid pole hullu. Naistel, kellel oli vaja mängude vaheajal oma välimuse eest hoolt kanda, venitasid selle turniiri ütleme otse ikkagi mõttetult pikaks.

Kui juuniorid olid selgitanud Eesti meistri (palju õnne Harry “Bingo” Kanistik) käisid naistel alles alagrupi mängud. Alagrupi võitis veenva ülekaaluga Merike Aava Marju velga ees. Kolmandaks tuli alles 14 aastane Aava-juunior ning neljandaks pikim osavõtjatest Külli Kariste.

Algasid “meeliköitvad” poolfinaalid, kus pealtvaatajate haigutuste saatel kohtusid Merike Aava - Külli Kariste ja Marju Velga - H-P Aava.

Esimeses poolfinaalis Kariste-Aava polnud esialgu Merikesel mingit võimalust kuna tundus, et Külli oli tunduvalt värskem ning lisaks on teada kõigile ka Külli mängukiirus. Külli läks kiirelt 12-0 ette ning Merike, kes haigutas veelgi rohkem kui pealtvaatajad kokku oli käega löönud. Aga siis kui samal ajal kui elustati Tiuxi, kes oli igavusse suremas, hakkas Merike oma säravaid hambaid näitama ja suutis saada koguni 5 punkti, kuid rohkemaks jõudu ei jätkunud ja suhteliselt veenev võit Külli “mul aega on” Karistele.

Teine poolfinaal oli tasavägisem ja seda oli ka arvata kuna seda "p" tähega algavat sõna ei esinenud kummalgi. Mäng küll möödus Marju taktikepi all kuid ka Paula ei mänginud halvasti ja üritas anda endast parimat. Selles mängus sai näha koguni Eesti naistele tavatut viset, karrood, mõlema esituses. Lõpuks küll võit Marjule.

Algasid, oh seda imet, juba viimased mängud kui oli kell 18.30.

Alustuseks kolmanda koha mäng, kus kohtusid kaks Aavat. Juunior näitas seeniorile kuidas tuleb mängida ja olgugi, et Merike viskas oma kuuli kõrgemale kui Mulk, Pebrekas ning kommentaari kirjutaja oma parimatel päevadel, kuid kahjuks see vindi pool oli lahja. Oligi arvata, et Paulale on medal tähtsam, kui Merikesele ning ta võttiski oma.

Algas eriti kaasakiskuv finaal, kus pealtvaatajate maruliste kommentaaride ja naerulaginate saatel kohtusid Külli ja Marju. Oli naiste silmadest näha, et olid nad mõlemad väga keskendunud ning eks neis vihastes pilkudes oli oma osa ka ühel juhatuse liikmel, kes teps mitte ei saanud oma suud kinni hoida. Naiste finaali oli kogunenud vaatama ehk läbi aegade suurim hulk inimesi naiste petankis koguni 6. Tiux, kelle me suutsime tuua elavate hulka hakkas ilmutama juba huvi, kuid kahjuks hakkas see huvi kaduma mõnel teisel, kuna pole võimalik ikkagi nii kaua keskenduda ja aega viita. Allakirjutanu viimased singli mängud on kestnud harilikult vähem kui naiste 3-4 vooru ja pole ta mitte alati kaotanud suurelt. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Seega finaal. Mäng oli tasavägine, kus korda mööda nopiti punkte, küll enamasti ilusate veerevate asetustega, aga mida me ikka loodame näha. Mängu oli meeldiv vaadata, kuna ma lõpuks tundsin kui hea meel on olla meesterahvas, et ei saa isegi soovi korral naiste singlis osaleda. Külli (minu eelmise aasta segaduppeli partner) oli kogu päeva hästi asetanud ja jätkas sama jada ka finaalis. Marju ei saanud enam nii hästi pihta kui varem, suutis siiski mõne imeviskega ilusaid punkte võtta, kuid sellest ei piisanud ja tiitli oli saavutanud Külli.

Lõpetuseks ma tahan öelda, et nii uimast võistlust pole pikka aega nähtud ja kui te tahate kunagi, et peale minu seda keegi vaataks, siis muutke see mäng huvitavamaks.