Kahjuks tõi rõõmus ettevõtmine kaasa ka palju paksu verd ja seda selletõttu, et kuna kevadel maavõistlust veel kavas polnud siis ei olnud ka EPKL juhatus kehtestanud reegleid, mis alustel Soome sõitev koondis paika pannakse. Seda siin pikemalt lahti kirjutama ei hakka, eks asjaosalised ja asjast huvitatud on kõige toimunuga väga hästi kursis.

Pärast mõningaid probleeme sai siiski koondis paika ja rõõmuga võin tõdeda, et kõik (eranditult) olid innuga asja kallal ja vaatamata sellele, et hooaeg lõppes poolteist kuud tagasi suudeti leida indu ja tahtmist treenida. Sai teoks ka paar ühist treeningkogunemist, kus põhirõhk pöörati kokkumängu lihvimisele.

Enda suureks rõõmuks nägin, et ka soomlased ei läinud sellele maavõistlusele nalja tegema, sest nende poolt väljapandud koondises olid kõik tugevamad kohal ainult juunioride võistkonnas anti võimalus veidi noorematele.

Favoriidiks oli kogu maavõistlusel loomulikult Soome, kuid isekeskis arutledes leidsime ka endale mõningad võimalused – selleks pidime võitma kõik mängud Soome naiste ja juuniorite vastu (sellega tulime ka peaaegu toime – 9 võitu 10 mängust). Kahjuks osutusid aga soomlaste meeste võistkonnad meie jaoks veel liiga tugevaks ja loodetud 3-4 võidu asemel saime nende vastu ainult 2 võitu. Mitmed tasavägised mängud suutsid nad lõppfaasides enda kasuks pöörata.

Kui nüüd subjektiivselt hinnata meie võistkondi siis võiks öelda järgmist:

1. Juuniorid – mängisid väga hästi, võitsid naisi ja juunioreid ning ka meestele osutusid vastupanu. Soomlased (nende treener ja paar korraldajat, kellega vestlesin) olid vaimustuses poiste heast tehnikast (ärgu see kiitus teile pähe tõusku, sest arenguruumi on veel küll ja küll). Aastatega tuleb poistel kindlasti kogemusi juurde ja loodetavasti areng jätkub. Tublid! Hinne 4+

2. Naised – said 2 võitu ja olid sunnitud ühe võidetava mängu transpordi küsimuste tõttu pooleli jätma. Vähese trenni pealt super tulemus, kusjuures võideti ka ühte soome meeste võistkonda. Hinne 4 (tegelikult peaks olema 5 aga pooleli jäetud mäng ei luba rohkemat).

3. Andrus Treiman, Peeter Kulm, Meelis Münt – mängisid oma tasemel aga kahjuks langevas joones (selleks oli mitmesuguseid põhjuseid). Esimeses mängus supermänguga tõeliselt hea võit Arttu Poikolaise, Samuli Kankkuse ja Jussi Lehti üle. Võideti ka juunioreid kuid kahjuks võeti valus kaotus vastu soome naistelt. Paneksin hinde 3+ (+ annab võit meeste üle)

4. Allan Elerand, Raido Raamat, Rain Uusküla – võitsid neid, keda võitma pidi (naised ja juuniorid). Kahjuks ei saavutatud ühtegi võitu meeste võistkondade üle. Hinne 4.

5. Andres Pebre, Indrek Vaho, Veiko Proos – oma taset me tõenäoliselt ei suutnudki saavutada. Osa läks kindlasti ülepingutamise nahka. Esimese väga tähtsa mängu kaotasime 9-0 eduseisult. Saime küll 3 võitu aga hinne oleks 2. Seekord oli see maavõistlus niisugune (minu vaatenurgast).

Veiko Proos

Siiralt hea meel

Mina alustan oma kommentaari rõõmsa tõdemusega, et mul oli/on siiralt hea meel, et Eesti-Soome maavõistlus pärast kaheaastast vaheaega jälle toimus.

Mis seal salata, on ju meie petankerite võimalused väljaspool kodu ja rahvusvahelisel areenil esineda üpriski ahtakesed. Paljude jaoks ongi kõige kaugem koht Soome, kus oma oskuseid näidata ja oma taset ning arengut konkurentidega võrrelda.

Ses mõttes on tänavune hooaeg tervikuna olnud nii mõneski aspektis eriline, sest käidi suure võistkonnaga ka Rootsis võistlemas, täpsemalt maailma suuruselt teisel turniiril – Mayo Openil. Eestlased on seal käinud küll ka üheksakümnendate alguses ja keskpaigas, kuid viimasel neljal-viiel aastal võistlejate nimekirjas eestlasi ei olnud. Nüüd aga tagasi maavõistluse kui ühe rahvusvahelise väljundi juurde.

Kõigepealt suured tänud Veiko Proosile, sest ilma tema suure tahtmiseta ei oleks maavõistlus ka sel aastal toimunud. Selles olen siinkohal üpris veendunud. Veiko on soomlaste silmis suur autoriteet ja seda mitte ainult tegevmängijate hulgas, vaid ka funktsionääride ringkonnas. Kuidas kõik täpsemalt oli, sellest oli juttu Veiko enda sulest juba eespool.

Midagi siin maailmas ei pea tulema kergelt. Vähemasti on nii Piiblis kirjas ja sageli on ka elus just nii. Võimalike segaduste teke maavõistluse koondise kokkupanekul oli juba eelnevalt stsenaariumisse sisse kirjutatud, sest aasta alguses, kui EPKL`i juhatus hooaja kalendrit, võistlussüsteeme ja muud vajalikku paika pani, ei osanud keegi uneski ette näha, et oktoobri viimasel nädalavahetusel tuleb Helsingisse maavõistlusele sõita. Sellest tulenevalt ei olnud täpselt määratletud, kes koondisesse arvatakse ja keda mitte.

Paigas ei olnud ka määramise alused – kas see peaks olema individuaalne mängijate reiting või hoopiski võistkondlik, kas äkki järgida põhjanaabrite süsteemi, mille puhul lõppsõna on öelda Soome Petanki Liidul või tuleks leida mingi muu ja kõige parem moodus selleks. Teada oli vaid üldine eesmärk ja selleks oli Eesti võimalikult hea esinemine maavõistlusel.

Eesmärgist tulenevalt pidid Eestit esindama hetke võimalikult parimad mängijad, kes omavahel ka kokku mängima sobivad, sest petank on ja jääb meeskonnamänguks. Ühesõnaga oli probleeme, mida lahendada ja ennetada, palju.

Ettearvatult ei läinudki kõik libedalt, kuid erinevalt tavapärastest konfliktsituatsioonidest, kus probleemid saavad sageli alguse sellest, et keegi ei soovi/taha midagi teha või ei soovi seda teha kellegi teisega koos jne, oli meil seekord teisiti – maavõistlusel soovis Eestit esindada rohkem mängijaid kui koondises kohti jagada oli.

Loodan, et siinkohal kehtib üks väga hea vanasõna, mille kohaselt kui lõpp on hea, on kõik hea ja keegi ei jäänud endasse kandma vimma kellegi vastu. Olgu kasvõi selleks ebamääraseks kellegiks iseenesest konkreetne organisatsioon – Eesti Petanque Klubide Liit või selle juhatus.

Tahan tänada kõiki juhatuse liikmeid, kes kõik olid igati maavõistluse traditsiooni taasalgatamise poolt ja ulatasid abikäe koondislaste reisikulude katmiseks.

Viisteist koondislast ja veel mitmed kaasaelajad olid täpselt ettemääratud ajaks, laupäeva hommikul kl 7.20 kogunenud reisisadama D- terminali. Olen elus palju üritusi organiseerinud ja selline täpsus üllatas mind tõsiselt. Ei julgegi kohe kindlalt väita, et kunagi varem ka nii on juhtunud ja isegi kui on, siis igatahes mitte sageli.

Sellise seltskonnaga võiks kasvõi ümber-maailma-reisi ette võtta. Kui enamusele oli Soome sõit tavapärane ettevõtmine, siis õnneseen oli väike Müü ehk Rainer Vaga kaugelt Hiiumaalt, kes oli Eestimaa tolmu (täpsemalt küll lund) esimest korda jalgadelt pühkimas, lisaks ootas ees kiire laevaga sõit ning oh vedamist, lootusi oli veel ka rongisõit ära proovida.

Kell 10.00 olime Helsingi Länsisatamas ja kusagil poole üheteistkümne paiku Helsingi Petanquehalli`s, mis asub Pasilas vanas veduridepoos. Koht ei ole just eriti tuntud, sest ca pooled taksojuhtidest ei tea kuhu sõita kui ütled – Vanha Veturitalli Pasilassa. Kuid oleks meil Tallinnas ka kasutada sellised ruumid, kus petanki talvel mängida, siis oleks meie tase praegusest kindlasti parem. Kokku saab sel maha märkida 10-12 väljakut, mis on pea kõik erinevad, mõni pehmem, mõni kõvem, mõni kallakutega, mõni sile, mõni kivine jne. Ruum on valgusküllane ja hästi soe.

Keda huvitab, siis näiteks soomlased maksavad per inimene talvel halli kasutamise eest 100 EUR. Palju halli tegelikud ekspluatatsioonikulud on, seda ma kahjuks ei tea.

Kell 11.50 toimus maavõistluse pidulik avamine, üleval olid riigilipud, tervitati kohaletulnuid, sooviti head mänguõnne ja hümni mängiti vaid üks kord, sest oleme ju hõimuvelled, kelle riigihümn üsna sarnane. Korraldajate poolt oli väga lihtsalt ja geniaalselt lahendatud ka loosimine – eestlased kui külalised said valida mänguväljaku ja visata välja snadi esimeses, kolmandas ja viiendas voorus. Soomlased kui võõrustajad siis vastavalt teises ja neljandas voorus.

Ja mängud läksid lahti.
Pärast esimest viite mängu juhtis eesti 3-2 ja päris ausalt öeldes ei olnud kaugel ka korraldajatele kõige mustem variant, mille kohaselt Eesti juhtinuks maavõistlust 5-0. Sellest jäi puudu väga vähe, sest Eesti II (Allan-Rain-Raido) kaotas mängu Soome I. võistkonna vastu 12:13 ning õnn oli vastate poolel viimases voorus ja Eesti I. võistkond (Veiko-Andres-Indrek) juhtis oma mängu 9:0, kuid siis tuli U-pööre ning lõpuks ka kaotus. Algus oli igatahes paljulubav, sest sommid olid kuidagi krambis ja mäng ei laabunud.

Teine ring põhjanaabritele 3:2 ja üldseisuks pärast kahte vooru tasapeli 5-5. Korraldajad pakkusid nüüd sooja suppi, et jõud ei raugeks ja mängud läksid edasi. Kolmanda mänguderingi suurima üllatuse sepistas Eesti esindusnaiskond (Merike-Angelika-Kaja), kes võitis Soome meeste I. võistkonda. Super!!!!!!!!!!!!!!!!!! Maavõistluse skoor jälle meie kasuks 8-7.

Neljas voor nii hästi enam ei läinud, sest soomlased said 4 võitu meie ühe vastu ning läksid juhtima 11-9. Viimased mängud algasid pärast kella kuute ja näiteks naiste omavaheline mäng jäi pooleli seisul 6-5 meie kasuks, sest oli käes aeg laevale minna. Korraldajad olid jälle kord aumehed ja märkisid tabelisse selle mängu tulemuse kohale risti.

Maavõistluse EESTI-SOOME 2003 võitis siiski/seega Soome seisuga 14-10. Kuid nii palju kui mina juttu ajasin või kõrvalt kuulsin, siis olid soomlased tõsiselt üllatunud eestlaste nii südist mängust ja arenenud mänguoskusest. Ja tõsi see on, sest väljakud ei ole seal lihtsad mängida ja mängud olid tervikuna väga tasavägised.

Mida veel?
Järgmine maavõistlus leiab aset Tallinnas kesksuve paiku. See on hetkel 99,9% kindel ja isiklikult usun, et Eesti on võimeline veelgi paremini mängima. Võitu maavõistlusel lähiaastatel veel küll ei ennusta, kuid seis näiteks 12-13 või 11-14 peaks jõukohane olema küll. Asetamises oleme soomlastega täiesti võrdsed, kuid maha jääme hetkel just löögioskuses. Isegi kui tabavusprotsent on 80, siis carrou`sid tuleb vähe.

Kui võistluspäeva õhtul mulle Urmas Berkmann helistas ja maad kuulas, et kuidas läks ning kuidas meie juuniorid mängisid, siis võisin talle otse ja häbenemata öelda, et nii Eesti tervikuna kui juuniorid eraldi mängisid väga hästi ja oma silmaga nägin, kuidas väike Rainer Vaga, kel vanust alles 14. aastat, järjekindlalt snadisse asetas.

Selle tõdemusega on siinkohal hea ka lõpetada. Tänan kõiki, kes maavõistlusel osalesid, tänan korraldajaid ja loodan, et kõik jäid väga rahule.

Raido Raamat