Võistlus oli põnev ka seetõttu, et väljakutele astus nii mõnigi võistkond, kui mitte päris uues, siis uuendatud koosseisus. Loodetavasti leiti kohe esimesel võistlusel kooskõla ja tahe ka edaspidi koos mängida. Nimetada võiks Rogerit võistkonna Nike koosseisus, Margus Stöömi Harpyiat tugevdamas, Toomas Tauk Exxeli esiasetaja rollis ja veel mõned.

Kuna tegu oli vaieldamatu suurvõistlusega, siis ei hakka ma siinkohal üksikasjalikult kirjeldama, kes kellega ja kuidas mängis, sest tahtmatult täit ülevaadet anda ei õnnestu ning ei taha, et keegi end ka riivatuna tunneks, et tema suurepärastest esitustest sõnagi pole. Küll aga kasutan ära võimaluse kiita Rogerit, kes suurepäraselt minu ja Margoga kokku sobis ja kindlasti maitseme järgneval hooajal nii mõnigi kord võidurõõmu.

Kärdla edukas esinemine ei üllata enam kedagi ja isiklikult mulle teeb vaid suurt rõõmu, kui kaugelt tulejatel võistlustel ka hästi läheb.

Falck leidis alles päris hooaja lõpus oma kindluse ja viis seekord võidukarika koju.

JB esines tavapäraselt kahvatumalt, sest Veikot tabas hommikul mingi haigusepisik ja kuuldavasti ei olnud meestel ka omavahel just kõige parem klapp väljakul.

Nike (loe “Raido”) ei kasutanud oma võimalust, mille vastane eelviimases voorus andis ja pääs kaheksa hulka sulgus. Seekord olid Peep-Veiko ja Andres meist paremad. Läbi hooaja (hetkest kui Kalju võistkonna komplekteeritud sai) on stabiilselt hästi esinenud ka JMK. Neljanda koha saavutas seekord MÕS.

Väike meesteabi aitas Harpyia tublile kuuendale kohale ja vanameistri Ülo juhendamisel võttis Tabasalu V koha.

Igatahes Vahimetsade klannile (heas mõttes öeldud) suured tänud järjekordse võistluse korraldamise eest ja edu tulevikus kõigile teistele, sest eesmärk on ületada ühe võistluse osavõtjate rekord – 68.

Mida aga hooajast 2003 meelde on jäämas, see on teema, mis loodetavasti ka kõigi teiste lugejate poolt edasi arendatud saab.

Suurimad õnnestumised, avastused ja saavutused

Esmajärjekorras tahan välja tuua Peep Puiestiku 8. koha tulistamise MM-il 52 riigi konkurentsis. See on sportlik saavutus, mida lähiajal kindlasti raske üle lüüa.

Suurim avastus on minu arvates Veiko käivitatud PELO sari ja Indrek Vaho poolt kuulsaks mängitud Mõtleva Mehe Park, mis on looduskaunis, raskete väljakutega ja kindlasti üks koht, kuhu planeerida järgmisel hooajal vähemalt üks tiitlivõistlus.

Petanki areng on vaatamata kõigele jätkunud, sest reitingutabelitest leiame kokku 102 nime. Lisaks tugev noormängijate pealetung. Petankielu kiire arengu eest Hiiumaal ja Ida-Virus tahaks tänada sealseid eestvedajaid, keda on kindlasti Urmas Berkmanni ja Rene Kundla kõrval ka teisi. Olete tublit ja tulemuslikku tööd teinud.

Mina pean õnnestumiseks ka MM-katsevõistluste uut korda: kõrgem sissemaks ja võitude-kaotuste lugemine turniirisüsteemi asemel.

Tagasihoidlikult märgiks ära ka Optima kodulehekülje tekke, kus siiski enam-vähem oluline info tulevaste võistluste, tulemuste ja reitingute näol üleval. Ja kiidusõnu väärib ka meie foorum, tänu millele on mänguväljakutel sappi, kibestumist, oma mina upitamist ja teiste maha tegemist vähem näha olnud.

Hooajal on olnud mitmeid ja mis peamine, erinevate inimeste poolt hästi korraldatud võistluseid. Eestlased on edukalt esinenud põhjanaabrite soomlaste ja ka rootslaste vastu mängides. Omaette kirjasõna väärib Veiko poolt taas ellu äratatud Eesti-Soome maavõistlus. Ja lisa on tulemas Eesti-Venemaa maavõistluse näol.

Läbi väikeste raskuste korraldajate leidmisel on siiski teist aastat suudetud vedada EPKL-i karikasarja. Lõpuks ometi saime korra majja EPKL-i rahaasjadega, ennekõike litsentsidega.

Esialgu siin pikemalt ei jätka, sest jätku saavutustele võib tulla veel EST-FIN maavõistluselt või naiste EM-ilt. Pöidlad pihku ja edu uuel hooajal.

Suurimad ebaõnnestumised, ämbrid ja vanad rehad

Kirjutan nii nagu asjad meelde tulevad, panemata midagi kronoloogilisse järjekorda.

Alustama peab kivi viskamisega iseenda kapsaaeda ja tuleb tõdeda, et EPKLi juhatuse vähene aktiivsus on silma paistnud ka sel hooajal. Ei vabanda seda ka tõik, et kõik peamine – tiitlivõistlused, EPKL karikasari, medalid, litsentsid jms pisiasjad sai siiski ära tehtud.

Kindlasti jäi viimaseks korraks nn ette-andmise-võistlus. Aga proovisime vähemalt ära. Kurvastab vaid see, et asjaosalised, mängijad, ärkasid vahetult enne võistlust, kuigi võitluse toimumine oli mitmeid kuid ette teada.

Kindlasti läheb ämbrite kolinal ajalukku Eesti-Soome maavõistluseks meie koondise valimine, sest vaatamata üllale ideele – saata Eestit esindama parimad jõud, arvasid mõned ikkagi, et neile tehti ülekohut. Aga see ei olegi peamine, peamine on EPKL-i maine ja usaldusväärsus, sest tundub, et juhtorganil see lihtsalt puudub.

Loodetavasti saavad uude juhatusse noored ja tegusad mehed, kui Hanno Liiva väljendust kasutada ja kes lisaks teotahtele omavad ka autoriteeti ja otsustusõigust sellisel tasandil, et kui haamer on löönud, siis on ka otsus lõplik.

Isiklikult mina olen ka sel hooajal mitmeid kordi mõelnud, et miks on meie petankis suuri sõnu tegevaid inimesi siiski rohkem kui neid, kes suuri sõnu tegemata midagi ka ära teevad. Kuid, kas see on vaid petankis nii?!

Kahju on, et vanu tegijad Classicust ja Schnellit eriti enam mänguväljakutel näha ei ole.

Vana reha on meie klubid. Kentaur, mis kaks aastat tagasi alles loodi, on juba lõpetanud tegevuse ja paljude teiste klubide seis ei ole parem. Juba nimetatud Schnellit on esindama jäänud, kui üldse, vaid paar-kolm inimest. Harju Boule on ka hingusel, kuigi ilmselt Erko väidaks vastupidist.

Mida veel?

Aga edasi kirjutage juba Teie kõik, kes Te oma arvamust omate, mida teistega jagada tasuks.