Minu jaoks kujunes võistluspäev tõeliselt ekstreemseks juba seetõttu, et vaevlesin tõsise tatitõve käes ja pidin seetõttu kasutama enda jaoks üsna harjumatuid silma proteese.
Tore oli viske ajal mõelda, et kas jääb lühikeseks või tuleb pikk, kusjuures selguse hetk saabus kuuli maandudes.
Arvestades viimaste päevade ilmaolusid oli isegi ilm ekstreemselt ilus. Päev oli hommikust õhtuni päikest täis.
Üldiselt harrastasid võistlejad enamasti täiesti tavalist petanki. Ekstreempetanki elemente harrastati vaid juhul kui snadi mätaste vahele siirdus või vastasele tavapetankis kuidagi vastu ei saadud, muidu üritati kuulikesi veeretada rohkem ikka harjumuspärastel teerajakestel.
Üldine miljöö oli sõbralik ja meeldiv, keegi ei loopinud kaotusekibeduses kuule ega mossitanud. Isegi Meelis Münt alias Jari, kellest viimasel ajal palju sappi kipub tilkuma, oli väga sõbralik ja meeldiv. Ei tea kas on asi selles et mees jättis joomise maha või lihtsalt ilusas ilmas. Igal juhul kõik need, kes verd lootsid näha said hirmsa pettumuse osaliseks.
Võistlus algas väga intrigeerivalt, sest kõik suured staarid sattusid fortuuna soovil ühte alagruppi. Võistluste esikoht läks igati õigetele meestele. Pärast Eesti unelmate duppeli Proos/Treiman alistamist poolfinaalis, õnnestus Eesti ekstreempetanki isa Indrek Vaho (laiale üldsusele tuntud nime all MULK) ja Eesti petanki Isa, Eesti petanki suur juht ja õpetaja mister Peeter Kulm tandemil välja tulla raskest seisust ja jätta hõbedale sellised tähed nagu Andres Pebre ja Elerand juunior. Pebre/Elerand mängisid kuni 12. punktini väga sitket ja sisukat mängu, siis aga lagunesid täielikult. Olid need närvid või väsimus mis meestele saatuslikuks said?
Pärast rasket kaotust leidsid Gigastaarid mister Eesti petangue ja mister White endas jõudu heidelda kahvatuma medali nimel, alistades haaravas võistluses Marko ja Arvi duo. Viimaste jaoks oli kindlasti saavutus omaette juba selliste meeste vastu mängida.
Tõelist Petanki ilu ja võlu sai aga nautida vaadates nn. Väikest finaali. Auhinnalise 9. koha mängus näitasid võistlejad üles julget ja sportliku mängu. Gunni ja Raido karrood panid publiku vaimustusest kisama ja Jari kuulid leidsid läbi pilvitu taeva taaskohtudes maaga ikka ja jälle üles puumunakese nimega snadi. Koha, kelle mängijastaa˛, oskused ja arsenal jäid ülejäänutele kõvasti alla, ületas neid aga südikuse ja võitlusvaimu poolest ning see ilmselt kallutaski kaalukausi lõpuks Gunni tiimi poolele. Hinnatav 13: 12 võit Gunn/Kohale.
Peale pikka võistluspäeva oli korraldajatel välja pakkuda pisikene koosviibimine Osmani Kebabis, kus korraldajad jagasid võistlejatele tasuta õlut ja teed ning lisaks oli võimalik süüa suurepäraseid praade 15% hinnaalandusega. Tore et leidub mehi, kes viivad petanki tõeliselt edasi , mitte ei arva et võistluste korraldamine tähendab mõnetuhandest palgalisa oma rahakotile. Tubli Mulk, hea võistlus oli ja veel kord õnne Sulle ja Petsile ka võidu puhul.
Peep Puiestik
6.09.2003
