Kuna väljakuid oli vähevõitu venisid alagrupimängud kella kolmeni. Ise kohtusin alagrupid Tiuksi ja Väikese Müüga, keda õnnestus ka võita, kuid Härra Presidendist minu jaoks üle ei käinud, kusjuures oli väga nauditav mõlemapoolsete võimalustega mäng.

Endalegi üllatuseks olin alagrupist edasi pääsenud. Trenni pole küll üldse teinud, aga eks see vana rasv on lihtsalt nii paks.

Teistest alagruppidest ei tea suurt midagi. Aga siiski vesteldes väljaku kõrval Veikoga tuli meie juurde Eesti noortekoondise peatreener, mõlemas käes hot-dog ja teatas meile pisarsilmi, et tema ei saanudki alagrupist edasi. Eks me siis lohutasime teda ja ütlesime, et me suvel ikka temaga mängime, pärast mida läksid Jaril silmad särama nagu oleks lotoga võitnud ja tõttas järjekordse õ... järgi.

16 hulgas kohtusin Limbergiga, kes on minumeelest teinud tõsise arenguhüppe, kuid õnnestus mul see mäng ikka kuidagi võita (13:12), Limpal tuli natuke kogemustest puudu tehes otsustaval hetkel vale otsuse (minu meelest).

Edasi kohtusin Neemelaiguga, kes mängis samuti väga hästi ja võitu olime mõlemad väärt, kuid õnnestus ka teda kuidagi võita (13:11).

Ootamatuli olin sattunud nelja tugevama hulka, kus seisis ees mäng Veikoga. Veiko ei olnud kõige paremas vormis ja mina jälle mängisin oma selle päeva parima mängu. Tuli võit!

Teises poolfinaalis loputas Mulk oma lemmikväljakul Pebrekat.

Finaalis kuhtusin Mulgiga, kes lõi küll kõik pihta, aga lähedale eriti ei saanud. Õnnestus ka Mulki võita.

Kolmanda koha mägus võitis Pebrekas Veikot, kahjuks ei näinud seda mängu.

Olin õnnelik, et võitsin ja rõõmus selle üle, et meie võistkonnast oli kolm mängijat nelja hulgas.

Suured tänud kõigile osavõtjatele ja kaasaelajatele.

Andus Treiman