700 km sinna polnud nalja asi. Õiged teesuunad ja -viidad, vahepeatused ning ligi üheksa tundi autosõitu ja kohal me olimegi. Oma saabumisest nii hilja õhtul olime ette teatanud ja tõepoolest meid ka oodati. Ööbimine oli hotellis Holiday Inn. Hotellitoad kätte saanud, kutsusid korraldajad meid ka väikesele tervitusnapsule. See oli tore ja meid võeti kohe omaks. Olime peale pikka sõitu küll väsinud, aga siiski õnnelikud, et ilusti kohale jõudsime.

Järgmisel hommikul tegime väikese ekskursiooni lähi linnadesse – Baden Baden , Karlsruhe ja põikasime ka Prantsusmaale Strasbourgi. Näitasime Kajale ja Paulale, kus toimusid 2001 naiste EM. Nagu naistele kohane tegime ka väiksed shoppingud. Kell 6 õhtul oli ühine õhtusöök ja kell 8 õhtul algas avamine.

Petangihall oli hotellist umbes 4 kilomeetri kaugusel, seal toimus ka avamine. See oli omaette elamus, iga riik sammus poodiumile, kus VIPid meid tervitasid ja kätlesid. Samal ajal kuulati iga maa hümni ( vt. ka pilte pildigalerii alt). Peale meid tulid sisse soomlased, neilegi kõlas sama hümn, aga aranžeering oli pisut teine, nii, et kaks korda ühte ja sama lugu siiski ei lastud.

Kõik riigid sisse marssinud, olid esinemised, avasõnad ja seejärel kõige põnevam – loosimine. 22 riiki loositi nelja alagruppi. 2 viiest ja 2 kuuest. Meie sattusime kuuesesse – Šveits, Eesti, Taani, Norra, Luksemburg ja Belgia. Alagrupid olid ühtlased ja igasse gruppi sattus huvitaval kombel 2 tugevamat. Sellega see õhtu lõppeski.

Laupäeva hommik algas vara, 8.30 algasid juba mängud. Väljakuid oli hallis kümme. Meile on esimene mäng alati komistuskiviks saanud ja tagantjärele mõelda, siis ka seekord. Mäng Šveitsiga oli tasavägine ja võidetav, kuid tulemuseks kaotus 13:11. Ma ei hakka kellegi % välja tooma, see jääb meie teada.

Teine mäng oli Taaniga ja seisult 12:6 meie juhtimisel peatati mäng –algas tulistamise esimene ring ja lõunapaus. Toitlustamine oli kohapeal.

Tulistamine – siinkohal arvan et meil on veel arenguruumi nii füsioloogilises kui ka psühholoogilises mõttes. Puust plaat oli asetatud platsile, peal väike riide kiht ja natuke liiva. Omade jätmisega oli seal küll raskusi, kui seda siiski juhtus. Merikese tulemus oli 4 punkti ja seekord edasi ei pääsenud. Võitis prantslanna, teiseks tuli hollandi tüdruk ja kolmas koht läks jagamisele belglanna ja sveitslanna vahel.

Peale lõunasööki jätkus meie lõpetamata mäng Taaniga mille võitsime kohe esimese vooruga 13:6. Seejärel mäng Norraga ja ka siin tuli võit 13:6. Vahepeal õhtusöök.

Neljas mäng oli Luksemburiga ja siin ei saanudki me oma mängu käima, kaotsime 13:8 (väsimus ja pinge olid teinud oma töö). Viies mäng ja Belgia (minuteada 2000 a. maailmameistrid), tulid meid mütsiga lööma ja algus see neil õnnestuski, läksid juhtima 10:0. Ka meie läksime seda mängu mängima suhteliselt loiult teades,et see meie üldist seisu enam ei muuda.

Kuid mängu edasist käiku ei ole võimalik kirjeldada, see jääb asjaosaliste teda, aga nelja järgneva vooruga (3-4-4-2 punkti) lõpetasime selle mängu enda kasuks ära. Kirjeldada võib vast seda, et nad ei saanud arugi kui mäng läbi oli. See oli magus võit ja ühtlasi ka tunnustus Eesti naiskonnale publiku poolt, kes suure aplausihoogudega meile kaasa elas. Niisiis jäime alagrupis 3-ndaks. Kaheksa parema hulka said siis – Hispaania, Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia, Šveits, Soome , Itaalia ja Rootsi.

Meie jaoks algas samal õhtul uus turniir – Rahvuste Karikas. Nagu öeldakse õnn soosib tugevaimat, siis Merike tõmbas meile ühe võidu kohe kätte. Päev oli lõppenud.

Õhtul numbritoas kokkuvõtteid tehes tõdesime üheskoos,et tegelikult olid kõik meie alagrupi võistkonnad võidetavad.

Hommik algas jälle 8.30. Iga uus ring loositi vastased. Meile tulid vastu Sloveenia tüdrukud, kartsime jälle esimest mängu, aga seekord me midagi enam käest ei lasknud ja võit tuli numbritega 13:6.Sammuke finaali poole oli jälle astutud.

Järgmises ringis loositi meie vastasteks tšehhid, ka siit tuli võit 13:6 ning meilegi uskumatuna tundununud finaal oli käes.

Teisi mänge me suurt jälgida ei saanudki ja nagu hiljem selgus, et finaalmänge me ka ei näinud, sest meil oli oma mängugagi tegemist. Nägime vaid, et nelja parema hulka olid saanud kõige tugevamad ja üllatajaid ei olnud. Finaalis võitis Hispaania Prantsusmaad 13:10, kolmandaks Saksamaa võit Belgia üle 13:4.

Ja siis meie finaal. Tahtsime mitte 0-iga kaotada ja mitte 3 vooruga kaotada. Algus oligi suurepärane ja punktid tulid, natuke rohkem meile kui vastasele. Juhtisime küll valdavalt meie, kuid mida aeg edasi, seda närvilisemaks kõik kiskus ja meil on ääretult kahju, et seekord seda võitu siiki veel ei tulnud. Kaotus tuli kõige napimalt 13:12. Mäng kestis ligi 3 tundi ning selles mängus vedasid alt meie kõigi närvid. Emotsioone kirjeldada ei taha ega suuda. Sellest mängust tegid kõik omad järeldused – harjutada,harjutada,harjutada .................

Igatahes toimus peale seda bankett, kus autasustati just Rahvuste Karika finaliste (EM võitjaid austati hallis) ja oli ääretult meeldiv karikale järele minna. Petanque Federatsiooni President hr. Bernard oma lõpusõnas tänas kõik osavõtjaid võistkondi ja Eesti oli aiunke riik keda ta oma kõnes ära mainis. Vaatamata meie mõnedele ebaõnnestumistele suutsime me siiski olla Eesti Naiskonna nime väärilised.

Meie reis hakkas ka lõppema, meie kurvastuseks tuli need sama 700 km tagasi ka tulla. Ka sellega saime edukalt hakkama. Ööbisime ühe öö veel Berliinis ja koju sõit algas lennujaamas kohaliku ajajärgi kell 2 päeval. Elasime üle veel väikesi viperusi tollis, kuna meie kohvrites olid kuulid, kuid ka see laabus õnnelikult ja kell 5 õhtul olime taas kodus.

Siinkohal tahaksin eriti tänada oma tiimi kaaslasi KAJA, MERIKEST ja PAULAT. Olite tublid ja toredad ning kes teab, võibolla reisime veel koos.

Päikest kõigile,
Lika
P.S. I did it, but ....