Vaatamata ennustustele laupäevasest vihmast, soosis taat meid järjekordselt. Päike paistis ja oli soe. Kohale oli saabunud 26 täpset või vähemtähtsat snaiperit ja kõik sooviga hästi tulistada. Neist 5 nais- ja 21 meessportlast.

Eelvoor kulges pingeliselt kuni viimase võistlejani, kuni selgusid edasipääsejad 8 meest ja 4 naist. Ei saaks öelda, et meeste arvestuses oli üllatajaid, kes pääsesid kaheksa parema hulka, pigem üllatasid mõned sealt väljajäämisega. Aga see näitab vaid seda, et võrdseid on palju, mis omakorda teeb ju asja ainult huvitavamaks.

Tundub, et tulistamises on võrreldes nö tavalise võistlusega suurem närvipinge, mis omakorda mõjutab ka käelist tegevust. Miks muidu saavutas Ülo Vahimets, kes peakohtunikuna põhiturniiril ei osalenud, B-turniiril kogu päeva parima tulemuse – 35 punkti, millega võitis ka selle rahaturniiri.

Kuluaaridest kuulsin kommentaare, et tänavune tase oli nõrgem, kui varasematel aastatel ja edasi pääses ainult 16 punktiga. Aga sel aastal toimus võistlus ka veidi varem ja ilm oli olnud siiani suhteliselt jahedapoolne, mis eriti ei kutsunud harjutama. Ainult eriti tahtejõulised, võidujanused ja meie noor kaardivägi on sellega enim tegelenud.

Siinkohal avaldan suurt sümpaatiat Harry`le, Andresele, Rogerile ja Kristole, kes on tõelised petanque fännid ka harjutamises ning usun, et peatselt saavad ka nemad maitsta oma treeningute vilju kõrgemate kohtade näol võistlustel. Eeldusi ja tahet on neil piisavalt. Samasse Arti Lindvesti koolkonda kuulub ka Jari, kes juba on teinud suuri tegusid ka meesteklassis. Seekordne 7. koht saab järgmisel aastal kindlasti vigade paranduse.

Meeldivaks üllatuseks oli Margo Peebo stabiilselt hea esinemine, mida kroonis pronksmedal.

Omas heas klassis esines kindlasti ka Peeter Kulm, kes sai võistluste parima tulemuse 34 punkti veerandfinaalis. Ala maaletoojana ja ühtlasi staažikaima mängijana nopib ta pea igalt võistluselt kõrgeid kohti ning ka seekord vandus alla vaid finaalis. Tasuks hõbemedal.

Isiklikult minu suureks rõõmuks võitis seekordse võistluse Peep Puiestik. Kogu päeva oma tulemusi parandanud mees on tõsine harjutaja ja hea võistluskaaslane, kes vahel on võibolla liigagi enesekriitiline oma esituste suhtes. Märkimist väärib juba seegi, et paljude mängijate hirmu, Veiko Proosi, lülitas välja veerandfinaalis just tema. Veiko on väga hea tulistaja, aga seekord ei olnud hetkevorm kõrgpunktis.

Magic guy, Hanno Liiva, jättis reedel peo vahele ja edu ei jäänud tulemata. Neljas koht on ju hea koht. Aga sündinud on ta õnnesärgis, selles pole kahtlust! Päike ei jäta teda ööselgi, rääkimata päevasest ajast.

Kardan, et enda tulemusega ei jäänud rahule Allan Elerand, kel 25-30 punkti saavutada on pea igapäevane. Ja ilmselt sarnase analüüsiga vaevab peakest Rain Uusküla. Mis siis juhtus? Algas ju kõik väga hästi – esimeses voorus kohe 25 punkti. Aga siis jäi püssirohtu vähemaks.... Aga õnneks tuleb uus võistlus järgmisel aastal ja tegijad on jälle kõik, ka need, kes seekord esikaheksast välja jäid.

Natuke ka naiste konkurentsist. Ebaedu saatis kohe alguses Angelika Tauki, kel enne katse sooritamist purunes väärtuslik mängukuul. Harvaesinev juhtum röövis meeleolu ja hingerahu ning tulemus jäi oodatust nõrgemaks. “Suure pauguga” alustasid seevastu turniiri Marju Velga ja Külli Kariste, saades eelvoorus parimatena tulemusteks vastavalt 20 ja 19 punkti, mis naisteklassis tubli tulemus. Kiita tahaks ka esimest korda tulistamises osalenud ja veel 13-aastast Helena – Paula Aavat, kelle 11 punkti avavoorus on täiesti arvestatav tulemus ka meeste jaoks. Oleks ta selle tulemusega olnud ju seal 13.-nes. Veel sai poolfinaali ka allakirjutanu oma 12-ne punktiga.

Poolfinaalides olid siis vastamisi Marju ja Paula ning Külli ja Merike. Algset tulemust ei saavutanud keegi, aga siiski selgusid finalistid ja pronksile heitlejad. Finaali said Marju ja Külli ning seekordseks Eesti meistriks tuli Külli. Pronksmedal õnnestus saada minul sõbralikus võistluses oma tütrega.

Tagantjärele arutledes Kaja Proosiga leidsime, et nii oligi hea, et võitsid Külli ja Marju. Et ehk nende vahepeal nagu natuke kadumaläinud mänguind sai uue positiivse laengu. Vähemalt teised naispetankerid loodavad väga nii.

Kokkuvõttes oli jälle üks tore võistluspäev. Tänud siinkohal ka korraldajatele – Ülole ja väikesele Veikole ning sekretär Likale. Ja kindlasti oli medalisaajatele ka meeldivaks üllatuseks “extra price” Pernot.

Kirjutasin kuidas oskasin, solvata ei tahtnud kedagi, sest suhtun kõikidesse tegevmängijatesse hästi ja olen õnnelik, et on, kellega seda minu jaoks maailma parimat mängu, mängida.

Kohtumiseni Kohtla-Järvel.