Ka Eesti esinduste arv on pisitasa kasvanud ja seekord olime väljas peaaegu viie võistkonnaga. Peaaegu seetõttu, et Veiko P. ja Meelis M. mängisid Iivo Paasoga. Täies koosseisus olid kohal Falck (Allan E., Allar E. ja Rain U.) ja Nike (Margo V., Veiko V. ja allakirjutanu). Jõude olid tugevdamas ka noormängijad, koosseisus Roger V., Harry K. ja Kristo M. ning vanameister Ülo Vahimets koos Indrek Vaho alias Mulk ja Indrek Reiteriga.

Tipukisat peetakse Helsingi äärelinnas Itakeskuse läheduses asuvas jalgpalliväljaku mõõtu kilehallis, mida püsti hoiab kunstliku sissepuhumisega tekitatud ülerõhk. Kes veel mäletab, siis kunagi oli täpselt sama suur ja kole Kalevi kilehall, mis asus praeguse Tallinna kergejõustikumaneeži asemel. Väljakud on maha märgitud täismõõtmetes ja pinnas on suhteliselt kivitu ja sile. Ideaalne plats neile, kellele meeldib “veeretada” või “ette maha” lüüa. Kui üldse millegi kallal nuriseda, siis vaid õhus oleva tolmu ja kehvavõitu valgustuse üle.

Korraldusliku poole pealt on alati olnud kõik korras – võistlus algab kell 10.00, kohapeal on võimalik kätt proovida asetusvõistlusel (1.00 EUR kolm viset), süüa-juua või petanquevarustust osta.

Nüüd veidi lähemalt võistluspäevast ja tulemustest. Kogu võistluspäev kujunes 15 tundi ja 52 minutit pikaks, sest A-sarja finaalmäng lõppes kell 01.52. Finaalis võitis võistkond “Mestari ja kaksi muuta”, elik Jarmo Heinonen, Miikka Kouvonen ja Mikael Gripenberg Turku võistkonda koosseisus Tatu Kuusisto, Seppo Lindman, Jari Häkkinen tulemusega 13-4.

Kolmanda koha said Droppi`d (Antti Tuukkanen, Hannu Kaatranen, Pasi Matilainen ja Henry Myyryläinen), kes võitis Mestarit (Olli Sinnenmaa, Tuukka Ylönen, Markus Lähdesniemi).

Just Mestarit olid need, kes meile tee A-sarja poolfinaali sulgesid. Enne seda olime mänginud nii nagu mitte kunagi enne – väga hästi. Võitsime mitmeid nimekaid vastaseid väga rasketest seisudest, näiteks koha eest 16-ne ja 8 parema hulka seisuga 13-12. Ka Falck pidi seekord meie paremust tunnistama, sest kurja loosi tahtel mängisid kaks eestlaste võistkonda nn vahevooru.

Eestlased olid seekord üldse päris edukad, sest hästi mängisid ka nii Veiko ja Meelis, kes pidasid tasavägise lahingu Soome praeguse esinduskoosseisuga, kaotades mängu pääsu eest veerandfinaali tulemusega 10-13, kui ka Ülo-Indrek-Indrek, kes pärast ebaõnnestunud alagrupimänge võtsid end kokku ja jõudsid B-sarja finaali, kus pidid siiski tunnistama võistkonna Pojat (Mika Metsä-Eerola, Simo Olkinuora ja Sami Lukka) paremust. Auhinnaraha 20 EUR/inimene ja medalid toodi siiski koju.

Auhinnarahast veel nii palju, et võzitluste võitjavõistkonna liikmed said igaüks 130 EUR, mis võistlusmaksu (30 EUR * 78 = 2 340 EUR) arvestades ei ole just palju.

Tipukisat on Maarjamaa mehi ammusest ajast mängima tõmmanud. Mina osalesin kolmandat korda, Veiko aga suisa seitsmendat korda. Veidi ka ajalugu, seekord Veiko poolt läbi aastate Tipukisal saavutatud tulemuste põhjal:
1997.a. IV. koht
1998.a. II. koht
1999.a. I. koht (koos Iivo Paaso ja Markus Lähdesniemi`ga)
2000.a. III. koht
2001.a. 9-16. koht
2002.a. IV. koht
2003.a. 9-16. koht

Kahju, et Merikesel seekord sõitmata/võistlemata jäi, sest tean, et Merike tahtis väga osaleda. Loodetavasti läheb järgmisel aastal paremini. Väike näpunäide ka – kui olla ise aktiivne, siis ei jää ühelegi võistlusele minemata ega ka üksi hea tegu tegemata.

Tipukisat on mulle alati meeldinud seetõttu, et eestlasi võetakse avasüli vastu (lõpuks ometi saame mängida välismaalaste vastu) ja see on ka koht, kus ehedalt näed petanque kui toreda harrastuse olemust, sest võrdväärselt teistega mängivad ka inimesed, kel saatuse tahtel käsi või jalg puudu.

Järgmine suurvõistlus toimub aga meie kodumurul juba 3. mail Tallinnas Tornide Väljakul, kus võisteldakse Optima Open 2003 võidu eest.