Asjad sai viidud hotelli ja asusime proovima mänguväljakuid, mida oli maha märgitud tervenisti 170. Kuna väljakuid oli palju, siis väljakud erinesid üksteisest. Väljakute kohta võiks kokkuvõtteks öelda, et väljakud olid mõeldud eelkõige headele lööjatele, kuna betooni peale visatud kruus soosis häid tulistajaid. Võrdluseks tooks võibolla Laki tänava sisehalli, kus asetamisel tuli jälgida ennekõike maandumiskohta.

Võistlus algas reede õhtul singliga, kus meist kaasa ei mänginud vaid Margo. Kõige edukam meist oli singlis Hanno, kes võitis kaks mängu seisuga 13-12 ja sai kolmandas ringis endale vastu 2000. aasta maailmameistri Michel van Campenhout Belgiast. Kuigi tegu on asetajaga, näitas ta fantastilist löögioskust, lüües pea eksimatult ning mäng lõppes tulemusega 13-3, kuid igaljuhul väga hea esitus Hanno poolt. Teise ringi jõudsid veel kõik teised peale Jari ja Allani, kes pidid tunnistama kohalike paremust. Kõige magusama võidu sai Allar, võites põhjanaabrite noort mängumeest Marko Jakoneni, kuid teises ringis pidi tunnistama Jarmo Heinoneni paremust.

Seega lõppes eestlaste tee kolmandas ringis ja edasi juba saime keskenduda endast paremate esituste jälgimisele. Juba teises ringis komistas belglane Claude Weibel ja neljandas ringis Andre Lozano, kes kaotas soomlasele Samuli Kankkunenile. Eksmaailmameistrite au jäi kaitsma veel vaid van Campenhout. Finaalis kohtusid viimati mainitud belglane ja Rootsi praeguse hetke esinumber Jonas Jacobsen. Finaal oli finaali väärt: mängit ainult üle 9 meetrist mängu ja löödi 80- protsendise tabamusega, mis enamjaolt olid karrood ning kodupubliku suureks rõõmuks suutis Jacobsen finaali võita 13-9.

Võistlus näitas, et singlis pole meil praegusel hetkel midagi teha, kuna kõrgemal tasemel võidetakse mänge ainult löögiga ja sedagi üle 9 meetristes mängudes, kuna alla 8 meetrist mängu ei mängitud alates veerandfinaalidest üldse.

Järgmisel päeval algas tripli võistlus nime all Mayo Open. Kõigile eestlastele tulid vastu rootslased, neist Falckile asetatud mängijad. Põhivõistluse ainsa võidu said Ingar, Hanno ja Indrek võites 13-0, kuid teises ringis said kaotuse tulemusega 13-5 ja kahjuks oli ka nende teekond põhiturniiril lõppenud. Falck kaotas rootslastele tulemusega 13-3 ja hakkas valmistuma B-turniiriks. Meie saime vastu rootslased, kelle lööja mängis väga hästi, tehes mängus kaks auku, kuid mis pihta läks, see ka väljakule jäi. Meil oli selles mängus oma võimalus, kuna Margo asetas vastasvõistkonna asetaja selgelt üle ja Raido, kes pärast minu 4 järjestikust auku, mis isegi ei lubanud, oli saanud meil lööjaks, lõi samuti väga hea protsendiga, kuid siin sai otsustavaks rahvatarkus: “Võistkond on nii tugev, kui tugev on nende nõrgim lüli“, kuna selles mängus tegin ma kokku mingi 4 õnnestunud viset 20-st. Kokkuvõttes me kaotasime 13-7 ja läksime B-turniiri mängima.

B-turniiri esimeses ringi sai Falck kaotuse ja hakkasid mängima duppli turniiri. Meil läks natuke paremini. Nüüd ma hakkasin mängust juba ise mõne löögi pihta saama ja tulemus hakkas tulema. Esimes ringi olid vastas harjutuskuulidega mängumehed, keda võitsime 13-3, siis teise mängu võitsime 13-6 ja kolmanda 13-8 ning olime jõudnud enda turniiripoole finaali, kus tuli vastu võtta kaotus 13-11. Selleks ajaks olid väljakud eelmise päeva vihmast ja pidevast mängimisest muutunud juba kõvaks ja lahtised kivid tegid asetamise raskeks. Ka meie põhjanaabritel läks suhteliselt kehvasti kuna nende niinimetatud koondise mehed langesid välja teises ja kolmandas ringis. Nende parim tiim jõudis neljandasse ringi, kus kohtuti Rootsi naistega, kelle mängu tase on väga kõrge ja kaotati 13-4. Duppli turniiri mingisuguses sarjas saavutasid Allar ja Ingar esikoha saades auhinnaks Mayonnaise logoga kaupa. Sellega oli laupäevaks mängud läbi ja asuti hotelli “puhkama”.

Viimasel võistluspäeval mängiti duppli turniir, mille kokkuvõttes võitsid Arttu ja Juuso Soomest. Eestlased mängisid paarides Allar/Hanno, Rain/Allan, Raido/Margo, Indrek/Ingar. Sellel turniiril jõudsid kõige kaugemale, kolmandasse ringi, Rain ja Allan. Samal ajal toimusid veerandfinaalid trippli turniiril, kus toimus ka turniiri suurim üllatus. Belglased kaotasid Rootsi 11. asetusega võistkonnale 13-10, kes oma tegeliku tasemega seda võitu küll ei oleks oodanud. Sellest mängust võiks rääkida pikalt, kuna see oli väga õpetlik nii taktika osa poolt kui ka mõlemapoolsete õnnestumiste koha pealt ja kust ei puudunud ka mõlemapoolsed snadi löögid. Finaalis kohtusid ühelt poolt hispaanlased ja teiselt poolt belglased välja kukutanud rootslased, kus peale jäid hispaanlased 13-2.

Eestlaste kõige parema õnnestumise eest hoolitses Allan, kes võttis osa ka tulistamisvõistlusest. Tegemist oli omalaadi löömisvõistlusega, kus oli nii kergendavaid kui raskendavaid asjaolusid. Kergendavad olid: keskelt kuuli löömisel (kuulide vahe ligi 10 cm) ja snadi taga kuuli löömisel võis puudutada ka snadi ja kõrvalkuule ning ikka võis saada 5 punkti ning snadi asus ringi keskel, mitte 20 senti äärest. Raskendav asjaolu oli ajalimiit – soorituseks anti 3.30 aega ning otse vastas tiksus tablool armutult aeg nulli suunas.

Allan lõi eelvõistlusel suurepärase punktisumma 44 ning pääses 8 parema hulka, kus ta sai kohtuda maailma absoluutsesse tippu kuuluva belglase Claude Weibeliga. Enne seda veerandfinaalis võitis Allan aga ühte Rootsi juuniori 25-23 ja saigi järgmise ringi vastaseks Claude, kelle vastu Allan kahjuks ei suutnud enam oma hea rütmiga viskeid teha ja kaotus 56-18 pandi protokolli.

Finaal oli belglaste omavaheline tõestamine, kus Weibel pani oma paremuse maksma tulemusega 61-43. Belglased olid suurepärased näitlejad, kes terve tulistamise ajal pakkusid etenduse, mida nii pea ei näe. Igal juhul väga tubli esitus Allani poolt, näidates 300-400 inimese ees head võitlejanärvi.

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et võistlus oli korraldatud fantastiliselt. Väga palju oli uudistajaid, kuna samal ajal toimus Stockholmi maraton. Muusika mängis terve päev, ilm oli ilus, meeleolu oli mõnus, mida veel tahta. See oli võistlus, mis jääb kauaks veel meelde oma suurejoonelise ettevõtmisega, mida saab tunda aastas vaid korra. Loodame, et see turniir ei olnud viimane ning, et järgmine aasta on Eestist juba rohkem osalejaid.