Trio Eesti sisemeistritiitli võitis jaanuarikuus 17-aastaseks saanud Roger koos klubikaaslastega Tallinna SK Optimast Margo Veskimeistri ja Raido Raamatuga, kes tast vastavalt 19 ja 17 aastat vanemad. Kuigi vanusevahe on tuntav, ei saa öelda, et vanemad kaaslased noormehe medalile vedasid, Rogeri täpsete visete järel vajusid vastaste pead tihti kurvalt longu. “Meie eeliseks oli see, et hoidsime kokku ja turniiri jooksul ei öelnud üksteise kohta ühtegi halba sõna. Eks see aitas ka õnnestumisele kaasa. Alagrupis küll esimese mängu kaotasime, kuid seejärel võitsime kõik vastased. Kusjuures mängus eksisime siis, kui võisime seda endale lubada,” rääkis Roger, kellele see oli esimene täiskasvanute meistrivõistluste medal.

Et Rogeri edu polnud juhuslik, näitas asjaolu, et päev varem olid nad koos 15-aastase hiidlase Margus Berkmanniga (kes muide Rogerit eelmisel suvel Kohtla-Järvel juunioride üksikmängu meistrivõistluste finaalis võitis) jõudnud paarismängus 27 paari seas 6. kohale.

Pere ainsa petangiharrastajana tutvus Roger mänguga paar aastat tagasi. “Läksin sõbra Harry Kanistiku õhtusel võistlusele ja petank hakkas kohe meeldima. Selgus, et tegu on kohati närve sööva, kuid siiski mõnus mänguga, mida soovitan kõigile,” sõnas noormees, kes 2002. aasta sügisel jõudis juba Belgiasse juunioride EMile ja eelmisel aastal osales Tšehhis juunioride MMil. “Paljude riikide tase on Eesti omast kõrgem, kuid välisvõistlustel tuleb käia, sest vaid see arendab.”

Eesti juunioride koondisesse pääsu sõel eriti tihe ei ole. Roger Viks nimetas lisaks endale veel nelja noormehe ja ühe neiu nime, kes koondisesse pääsu nimel tõsisemalt trenni teevad. Nagu näitab Rogeri näide, võib hea visketunnetusega ja tubli pealehakkamisega noormees või neiu paari aastaga end koondisesse mängida. Ka Rogeri enda plaanid on seotud eelkõige koondisega. “Tahaks nii tõsiselt trenni teha, et suudaks aasta-aastalt Eestit tiitlivõistlustel kõrgemale kohale aidata.”

Kui talvel piirdub Roger uues SK Maestro Petanque hallis ühe treeninguga nädalas, siis päikese kõrgemalt käima hakkamisel suureneb ka treeningute arv ning siis võetakse kuulid kätte tavaliselt iga päev kolmeks tunniks, pool ajast kulub visketehnika lihvimisele ja pool mängimisele. Lisaks petangitreeningule hoiab Roger end vormis jooksmisega. “Pikad, tihti 10 tundi kestvad petangiturniirid kurnavad, eriti vaimselt, sest mängu ajal käib pidev mõttetöö. Füüsiliselt on mäng raske eelkõige asetajatele, kes päevas peavad pidevalt kükki laskuma ja püsti tõusma,” sõnas Roger, kes tulistajana veidi kergema koormuse saab.

Üldgümnaasiumis, kus kehalise kasvatuse õpetajaks on petangifanaatik Arti Lindvest, on olemas ka petangikomplektid. “Kehalise kasvatuse tunnis küll petanki ei mängi, kuid õpetaja on korraldanud petangiturniire ja need on olnud päris lahedad,” nentis Roger Viks, tunnistades, et klassikaaslastest keegi tõsist petanginakkust saanud ei ole. Noormehe sõnul võiks 1980. aastate lõpus Eestisse tulnud mäng olla senisest populaarsem. “Paljud on küll mängu nime kuulnud, aga vähestel on aimu, mida see endast tõeliselt kujutab,” sõnas Roger, kelle suurimaks sooviks seoses Eesti petangiga on, et mängu harrastajate arv suureneks.

Rene Kundla