Õnneks saabus auto ja reis Kohtla-Järvele möödus rõõmsalt. Vahepealsed vihmasagarad ei viinud eriti kellegi tuju nulli. Kogu seltskond oli elevil sest ikkagi esimene kord Kohla-Järvele võistlustele sõita. Saabusime Kohtla-Järvele meeldiva ajavaruga. Platsil oli juba enne meid usinaid harjutajaid. Siinkohal vahemärkusena Iivo Paaso (mitmekordne Soome meister ja MM võistlustest osavõtja) ütlus enne võistlust harjutamise kohta: „Enne võistlust/mängu ei pea enam treenima/harjutama vaid tuleb ennast soojaks visata.“

Ilm oli tavapärane petanque võistlusele – tohutu niiskus ja külm aga selles ei ole ühelegi petankerile midagi uut. Võistluseelne sagin möödus tavapäraselt ja pärast mõningast peamurdmist said ka võistlussüsteemid paika (tahaksin veelkord rõhutada, et Eesti Meistrivõistlusteks peab olema eelregistreerimine, et korraldajad saaksid varem valmis mõelda võistlussüsteemi ja võistluspäeva hommikul ei läheks kaotsi kallist aega).

32 meesmängijat jagati 8 gruppi. Teise ringi pääses seega 16 mängijat, kes omakorda jagati 4 gruppi. Kolmandasse ringi pääses 8 mängijat ning jätkati karikaringidega.

Naisi saabus 7, kes mängisid omavahel kõik kõigiga läbi ja poolfinaalidesse pääses 4 paremat.

Juunioreid saabus 6, kes selgitasid võitja sama süsteemiga nagu naismängijad.

MEHED. Esimese ringi üks omapärasema koosseisuga alagruppidest juhtus allakirjutanule – kolm liiget eelmise aasta MM koondisest (Jaanus Otsman, Allar Elerand, Veiko Proos) ja Veiko Vahimets, kes ka korduvalt esindanud Eestit MM võistlustel. Esimeses ringis sündis ka päeva üks suurüllatusi – tiitlikaitsja ja äsja tulistamise meistrivõistlustel suurepärast vormi näidanud Peeter Kulm oli sunnitud vastu võtma kaks kaotust ja sellega oli suletud uks 16 parema hulka. Mingit sorti üllatuseks võib lugeda ka Indrek „Mulk“ Vaho väljalangemist 16 parema hulgast.

Teises ringis so 16 parema hulgas muutusid mängud juba palju närvilisemaks (mängude korduvad katkestamised küll WC käimise ettekäändel küll mitmesugustel muudel põhjustel – aga see on üks osa petanque taktikast), sest nn nõrku vastaseid polnud ja kõik tahtsid võita ning pääseda kaheksa parema hulka. Suurimaks üllatuseks võib ilmselt lugeda Kärdla petankeri Urmas Mikku võite Margo Veskimeistri ja Indrek Reiteri üle ning pääsemist 8 parema hulka. Meeldivaks üllatuseks oli ka uute mängijate (Marko Neemelaik ja Ivo Veimen) esilekerkimine ja jõudmine 8 tugevama hulka. Tundub, et Eesti petanques on käimas põlvkondade vahetus (selle tõestuseks ka pühapäevase võistluse tulemused, kus juuniorid Roger Viks ja Kristo“Koff“ Mägi saavutasid väga hea mänguga hinnatava teise koha. Lisaks eelpool mainitutele pääsesid 8 parema hulka Arti Lindvest, Andrus Treiman, Allan Elerand, Veiko Proos (nagu näha oli ka vana kaardivägi esindatud 4 inimesega) ning Meelis Münt, keda loeksin ka uue põlvkonna mängijaks.

Veerandfinaalid möödusid närviliselt ja vahelduva eduga ning oma shansid olid kindlasti kõigil. Kahjuks ise mängides ei suuda eriti kommenteerida teisi mänge aga enda mäng Allan Eleranna vastu pakkus pinget ja võimalust mõlemale. Allan Elerand oli minu jaoks võibolla kogu päeva üks kardetumaid vastaseid – mees, kes alati mängib „oma mängu“ ära ja kellel ei esine kunagi mingeid erilisi läbikukkumisi, kuid samas ei ole tulnud ka säravaid võite. Mängu algus möödus minu väikese ülekaalu tähe all (õnnestus mängida aeglaselt kui mitte kasutada sõna „venitades“ ja viia oma vastane talle omasest kiirest rütmist välja), kuid seisult 8-2 hakkas Allan Elerand väga õnnestunult ja julgelt tulistama ning loodetust kiirest võidust sai väga raske võitlus. Õnneks (minu seisukohalt vaadatuna) sai kõik õnneliku lõpu (nagu Ameerika filmis) ja pääs poolfinaali oli tagatud. Teistes paarides võitis Arti Lindvest Andrus Treimanit, Marko Neemelaik Urmas Mikku ja Meelis Münt Ivo Veimenit.

Poolfinaalide paarid olid järgmised Arti Lindvest/Meelis Münt ja Marko Neemelaik/Veiko Proos. Esimene poolfinaal oli õpetaja õpilase vaheline võitlus, sest just Arti oli see, kes tõi Meelise petanque juurde ja pani aluse viimase suurepärasele (veel küll lühikesele – Meelis mängib alles 3 hooaega) petanque karjäärile. Seekordses mängus jäi peale nooruse särtsakus ja tahtmine ning oma esimese singli medali pääsuga finaali oli endale kindlustanud Meelis Münt. Teine poolfinaal möödus suhteliselt rahulikult. Tundus, et Marko Neemelaik oli rahul enda jõudmisega 4 parema hulka ning suurem võitlusind tal puudus. Allakirjutanul õnnestus see mäng võita.

Pronksimäng tõi kaasa päeva teise superüllatuse – Marko Neemelaik oli teinud väga tubli töö ja suurepärase mänguga saavutanud Eesti Meistrivõistlustel pronksmedali.

Finaal möödus mõlemapoolse võimalustega, kuid allakirjutanul õnnestus oma võistkonnakaaslast üllatada taktikaga (palju asetusi, vähe tulistamist) ja kallutada vaekauss enda kasuks. Kõigi petankerite ja teiste finaalile kaasaelajate kiituseks tahaksin öelda, et meeldiv on mängida kui finaalil on rohkem pealtvaatajaid kui tavaliselt (kohtunik ja korraldaja). Pealtvaatajate kaasaelamine annab sellele mängule teistsuguse maigu ja teeb temast natukenegi spordi.

Finaali „kaotuseks“ aga võib lugeda ühe kohtuniku lindi (nn tollipulk) kadumist – kui keegi teab, kus see võiks olla, siis oleks tore see tagasi saada.

NAISED. Kahjuks ise mängides meeste turniiril ei olnud eriti aega jälgida naiste mänge. Nagu mainitud oli naisi mängimas 7, mis minu arvates on vähe, aga loodetavasti suund on ülespoole, sest nüüdki oli osalemas kaks uut naist, kellest Linda Ilmjärv suutis pakkuda tublit konkurentsi vanadele tegijatele.

Naiste tase on suhteliselt võrdne ja ennustada võitjat on väga raske. Laupäeval suutsid ennast paremini häälestada ja hetkevormi tulemuseks realiseerida Merike Aava, Katri Aavekukk, Külli Kariste ja Linda Ilmjärv, kes selles järjestuses tõusid ka pjedestaalile.

JUUNIORID. Mängijaid kahjuks ainult 6, kellest üks oli naisjuunior, Helena-Paula Aava. Oodatult jõudsid nelja parema hulka Margus Berkmann Kärdlast ja Optima klubi liikmed Roger Viks, Kristo „Koff“ Mägi ja Harry Kannistik. Finaal pakkus võibolla väikese üllatuse, sest Margus Berkmann suutis panna maksma oma mõneti suurema kogemuse ja võita eeldatavat favoriiti Roger Viksi.

Juuniorite tase on Eestis viimase poolteise aastaga tublisti kasvanud, seda eelkõige tänu noorte enda tohutule innule. Ja selle tõestuseks olgu ka öeldud, et meeste turniiril 8 parema hulka pääsenud Ivo Veimen oli veel eelmisel aastal juunior. Loodetavasti jätkub noortel seda fanatismi ka järgnevateks aastateks.

Õhtusest „banketist“ jäi kõrvu kõigi suur rahulolu korraldusega ja rõõmus meel toredasti möödunud võistlusest.