Meediamonitooring 1999-2003
Kuupäev: Pühapäev, jaanuar 04 @ 03:27:06 EET
Teema: Varia


Eeloleval lehel on teised Eesti meedias ilmunud petanki puudutavad lood ajalises järjekorras. Lehel 15 lookest ajavahemikust 15.08.1999 - 23.07.2003.
Esindatud väljaanded: Eesti Ekspress, Eesti Spordileht, Postimees, Põhjarannik, Pärnu PostimeesSL Õhtuleht (ka Sõnumileht/Õhtuleht), Vooremaa.
NB! Põhjarannikus ilmunud Ida-Virumaa võistluseid puudutavaid lugusid võite lugeda veebilehe www.monopol.ee/petank igalt võistluse küljelt eraldi.
Teateid meedias ilmunud lugudest saatke e-postiga rene@monopol.ee.

EESTI SPORDILEHT - Kolmapäev 23.07.2003
Petank sobib kõigile

Rene Kundla

* Sportlik vorm ei ole vajalik
* Eestis ala puberteedieas

Viimastel aastatel on Eestis üha massilisemalt hakanud loodusesse ilmuma inimesi, kes loobivad rauast kuule, endal põnevil nägu peas. Kaugemalt vaadates võib mäng tunduda arusaamatuna, kuid need, kes on alaga tutvunud, on peagi haaratud petangimängu võlumaailma. Mängureeglid saavad kõige paremini selgeks mängides, seetõttu on kuule kätte võttes vaja teada vaid mängu põhijooni.

Mängida saab kolmel viisil: üksikmäng (mõlemal mängijal kolm kuuli), paarismäng (kõikidel mängijatel kolm kuuli) ja trio (kõikidel mängijatel kaks kuuli). Levinuim maailmas on trio, milles tulevad kõige paremini esile kõik petangi voorused, kuid mängu paremaks selgeks saamiseks soovitan alustada üksikmänguga.

Mängimiseks on vaja kuule ja see probleem on kergelt lahendatav. Eestis on viimastel aastatel raudmunad tekkinud igasse endast lugupidavasse laiatarbe- ja spordipoodi. Harrastajatele sobiva kuue kuuliga komplekti ostmiseks piisab tavaliselt, kui ühele "koidulale" panna peale paar "hurta". Profikuulide hinnad küünivad mitmesse tuhandesse ja selliseid kuule Eesti kaubandusvõrgus ei liigugi. Neid tuuakse tellimise peale raja tagant, eelkõige Soomest, kus see mäng on samuti väga populaarne.

Kuulid käes, tuleks siirduda loodusesse, tõsi küll, ka Eestis on olemas talviseks treeninguks kinniseid mänguväljakuid, kuid suvel eelistagem siiski värsket õhku. Hea on siduda mängu õppimine piknikuga, sest siis on tabatud kaks puuki ühe hoobiga: saab süüa ja liikuda. Ja mängida võivad kõik, kel olemas vähemalt üks käsi, sest petangimäng ei anna eelist tervele ratastoolis liikuja ees ega sportlikule tüübile ebasportliku tüübi ees.

Olemas ka lastekuulid

Tehes mängu alustamiseks komplekti lahti, leiate sealt peale raudkuulide puust julla, millel nimeks snadi ja mis mängus tegutseb märkekuulina. Lisaks võib komplektis olla kaks nööri – üks on mõõtmiseks ja teine, magnetiga, seljahaigete abistamiseks, kes nii saavad kuule maast paremini kätte võtta. Raudkuulid on eristamiseks tähistatud erisuguse mustriga, seega on taibukas anda ühele võistlejale/võistkonnale ühesugused kuulid. Raudkuulid kaaluvad 650-800 grammi, kuid lastele mõeldes on olemas ka plastmassist ja seega kergemad ning tavakuulidest umbes neli korda odavamad komplektid.

Mängida võib kõikjal. Võistlustel on märgitud tavaliselt maha 4 x 15 m võistlusplats, kuid meelelahutuseks võib täitsa vabalt mängida ilma piirjoonteta väljakul. Silmas tuleb pidada seda, et snadi peab viskajale nähtav olema, seega rohuplats peaks olema niidetud. Just snadi viskab loosi võitnud mängija mänguväljakule esimesena ja see peab maanduma viskepaigast 6-10 m kaugusele. Hea oleks, et snadi jääks maandumisel lähimast takistusest vähemalt 50-100 cm kaugusele, sest muidu võidakse hakata takistust enda kasuks kuritarvitama.

Snadi väljakule saatnud mängija viskab seejärel kuuli snadile võimalikult lähedale. Seejärel üritab sama vastane. Kui mõlemad vastased on ühe kuuli väljakule saatnud, peab kuuli viskama see, kellel ei ole punkt peal ehk kelle parim kuul on kaugemal vastase parimast kuulist. Ja seda reeglit järgides visatakse seni, kuni kõik kuulid (üksikmängus 6, paarismängus ja trios 12) on väljakul.

Nüüd on järg punktijagamise käes. Ühes voorus saab vastastest punkte vaid üks ja neid saab vooru võitja nii palju, kui palju kuule on tal snadile lähemal kui vastaste kõige parem kuul – nii on maksimaalselt ühes voorus võimalik saada üksikmängus 3, paarismängus ja trios 6 punkti. Punktide jagamisega on voor läbi ja snadi asukohast alustab vooru võitnud mängija teist vooru. Mäng kestab seni, kuni üks võistleja/võistkond kogub 13 punkti.

Hea õppevahend koolis

Mängu teeb haaravaks asjaolu, et lubatud on nii oma kui ka vastase kuuli, aga ka snadi algsest asukohast ära lüüa. See toob mängu taktika, aga ka õnnefaktori, sest eriti amatööride mängus pole harvad juhused, kus punkti omav mängija on viimase kuuliga oma seisu nii ära rikkunud, et vastane saab võimaluse teda sõna otseses mõttes maast võetud punktide eest tänada.

Taibukad kehalise kasvatuse õpetajad on kooligi soetanud petangikomplekte, sest nende abil saab sügisel ja kevadel tundi kaasata ka need, kes on unustanud/"unustanud" dressi koju. Petangi mängimiseks ei ole sportlik vorm vajalik.

Maailmas mängitakse petanki sportmänguna 1910. aastast. Eesti Petanque’i Klubide Liit loodi aastal 1990, aasta hiljem peeti esimesed maa meistrivõistlused ning 1993. aastal võeti eestlased Rahvusvahelise Petanque’i Föderatsiooni (FIPJP) liikmeks. Eesti parim mängija on 34aastane Veiko Proos, kes on võitnud 21 Eesti meistri tiitlit ja mulluselt MMilt on ta kontos 16. koht. Sel aastal on Proos olnud võidukas nii üksikmängus (7. juunil Kohtla-Järvel) kui ka koos Meelis Mündi ja Peep Puiestikuga trios (5. juunil Kärdlas). Paarismängu meistrivõistlused toimuvad 2. augustil Tallinnas.

Petanki mängides tuleb silmas pidada:
* ühes voorus visatakse snadi ja kuulid ühest kohast, soovitavalt selleks maha tõmmatud ringist
* viske ajal peavad mõlemad jalad maas olema
* viskajat ei tohi häirida.
Petangi reeglitega saab tutvuda www.skoptima.ee ja www.monopol.ee/petank.

EESTI EKSPRESS - Neljapäev 19.06.2003
Kurva kuju rüütel (peaaegu)
Fagira D.Morti
Lugu näitleja Dan Põldroosist, mille juures teda iseloomustatakse järgmiselt

Peep Pedmanson, sõber:
Dani puhul tulevad esimesena meelde loomulikult munad, kerad, kuulid ja muud veerevad asjad, sest tihti harrastame me tubaseid pallimänge. Enamasti küll Dani õhutusel, sest talle meeldib võita. Olgu see siis bõulamine või keegel või kellaaeg juba mis tahes, aga Dan võidab. Isegi kõrtsipiljardis pole minust talle vastast. See oli lausa nagu needus, kuni ühe grillimise ajal tirisin õnneks õuele petanque’i. Päris naljakas oli enda kaunite soorituste kõrval näha Dani ka petanque’is keegli heitetehnikat kasutamas. Muidugi oleme ka malet mänginud ja siingi oskab Dan olla originaalne, jõudes vaieldamatu lahingumeistrina oma nuppudega juba avangu lõpuks kahurite lõppmängu. Muud ei oska sellest kõigest arvata, kui et kuna eelistame erinevaid marke, siis eks see ole vana viina(kuradi)- ja õlle(jumala) vaheline rindejoon, mis nende mängude vahelt läbi jookseb.

PÄRNU POSTIMEES -
Kolmapäev, 18.06.2003
Linn ei soovi jõe kallasrajale petanki
PP

Pärnu linnavalitsus ei andnud osaühingule Brandvahta kauplemisluba petanki mänguks Pärnu jõe vasakkaldal Kesklinna silla juures Laia tänava kõnniteel.

Linnavalitsus põhjendas keeldumist asjaoluga, et taotletav kauplemisala jääb Pärnu jõe kallasraja vööndisse, mida igaüks peab veekogu ääres liikumiseks ja viibimiseks vabalt kasutada saama. Pealegi võib mäng 650-800 grammi kaaluvate metallkuulidega osutuda ohtlikuks kallasrajal kõndijaile.

SL ÕHTULEHT - Laupäev, 18.01.2003 NB! Alt teine lõik
Iludus, kes vapustab hinge
Tõnis Erilaid

Üldiselt teab keskmine mees tippmodelle hästi. Rumalad, blondid ja ahned. Klantspiltidel kenad vaadata. Muusikas tuleb meelde Naomi Campbelli nõme heliplaat. Kuid midagi paremat on õhus: Carla Bruni.

Noh, ta ei ole ka blond. Kuigi teiselt poolt oli tüüpiline tippmodell oma armulugudega, mida kollane ajakirjandus laialt levitas. Mick Jagger (üks peamisi tõukeid, miks solvunud eksmodell Jerry Hall Jaggeri aplaagrisse saatis), miljardär Donald Trump, kitarrilegend Eric Clapton ja hulk teisi.

Elu oli pidu ja pillerkaar, kuni ühel päeval märgati, et Vogue'i esikaane jaoks on itaallanna pisut liiga vana. Carla Bruni Tedeschi on nimelt sündinud Torinos 23. detsembril 1968.

Mingit rahamuret tal loomulikult polnud. Bruni vanemad on väga jõukad. Et mitte öelda - lausa häbitult superrikkad. Korter Pariisis, luksusvilla St. Tropez`s ja Ferrari ukse ees olnuks Carlale igal juhul tagatud, jätkab ta modellina või mitte, tahab ta üldse mingisugust tööd teha või mitte. Paljud arvasid, et tööd ta vaevalt enam teeb. Bruni oli tuntud nõudliku ja pedantse inimesena, kellega polnud lihtne läbi saada ei modelliagentuuride bossidel ega nende hotellide administraatoritel, kus ta peatus. Brunist jäi ainult peavalu, tunnistab Nice`i kuulsa Negresco direktor. Tema üks kauem vastu pidanud kallim, Šveitsi näitleja Vincent Perez, on öelnud, et Carla on tark, väga rikas ja väga vastuoluline.

Teisisõnu: kena meesteõgija.

Tõepoolest ei ole tal alalist elukaaslast (kui kaks kassi välja arvata) praegugi mitte.

Samas on Carla Bruni pärast moeetendustelt lahkumist teinud kaks heliplaati, millest praegune, "Quelqu`un m`a dit" - eesti keeli: keegi ütles mulle - on vaieldamatult Prantsusmaa mulluse aasta paremaid. Osalt on ta kirjutanud ise ka muusika. Osalt on talle abiks üks prantslaste ebajumalaid, Julien Clerc, osalt mõni teine produtsent.

Väga kena ja väga saleda naise kohta on Brunil üllatavalt kähe, ehtsa kohvikušansoonilaulja hääl. Prantslased võrdlevad teda Nicoga (Velvet Undergroundi pundi lauljatar, eks ole). Ja ütlevad femme fatale, saatuslik naine. Kipun siiski arvama, et paralleel Carla Brunile on tänapäeval noorem Brel, Patrick, kes Prantsuse muusikuist oma rahvusliku popšanssooniplaadiga mullu kõige rohkem eurosid teenis. Või Serge Gainsbourg, kelle laul on ka plaadil ("La noyee").

Sobib just Gainsbourg. Eks oli ju temagi vaid andekas ja erilise hääleta amatöör, kes aga tõlgitses laule nii nagu ei keegi teine. Just see on Carla Bruni oskus. Prantsuse kohvikute suurepärane atmosfäär on tema lauludes, mehed, kes puude all liivaplatsidel petanque`i mängivad. Minu selja taga seinal on naivistlik joonistus provintsi-boucherie`st - lihapood - ja Café de France`ist petanque'i-meestega. Kui Carla Brunit kuulan, siis on see pilt nagu rusikas silmaauku.

Üllatav ja vaimustav, kuidas kena ja vastuoluline itaallanna on nii suurepäraselt Prantsusmaa õhustikku sisse sulanud. See on lihtne, selge, meeleolukas heliplaat.

PÕHJARANNIK - Laupäev, 8.06.2002
Kolm meest staadionil, snadist rääkimata

Tiia Linnard

Tallipoistel olnud kord igav: hobused söödetud, joodetud ja puhtaks kasitud - mida veel teha? Pannud teised siis märgi maha ja hakanud seda kuivanud hobusesõnnikuga loopima. "Ma ei tea, on see nüüd rahvajutt või tõsilugu, aga niimoodi olevat see mäng tekkinud," räägib Jõhvis petangiteisipäevakuid korraldama hakkava klubi president Tõnu Kapper.

Puust ette ja punaseks

Snadi on puust, punane, väike ja ümmargune. Kolm Jõhvi erakooli staadionil petanki harjutavat meest - Tõnu Kapper, Lemmit Toomra ja Enno Konsa - teevad esimest korda petangikuuli käes hoidvale ajakirjanikule ka mängureeglid puust ette ja punaseks. "Viskate snadi välja kuue kuni kümne meetri kaugusele ja hakkate kuulidega talle võimalikult lähedale loopima."

Mis siis ikka - algajate päralt olevat õnn.

"Daamid alustavad, seis on null-null," teatab võistluspartneriks tulnud Toomra.

Toomra, nagu Konsa ja Kappergi, kuulub mullu suvel asutatud Jõhvi lauatenniseklubisse, kus harrastatakse ka petanki.

Petank ja lauatennis - öö ja päev: kui lauatennises on tuli takus, siis petangis aega küll ja küll kukalt sügada. "Mitmekesisus ongi elus tarvilik," kinnitab Toomra, nimetades lauatennist koleda ja petanki ilusa ilma spordialaks.

Mütsisöömiseks ilmselt ei lähe

Ons petank sport?

"Sport on ta küll, ainult et rahvasport," kinnitab Kapper ja näitab käega, kus Jõhvi mehed oma mängutasemega Eestis on.

On natukene allapoole puusa. "Aga Eesti tase on Euroopas lahja, nii et tegelikult pole me veel kusagil. Seda mängu peab mängima vähemalt kümme aastat, siis alles hakkad aru saama, kuhu viskad." Seda juhul, kui petanki ikka puhta spordina võtta. "Meie võtame aga nii, et kui terve talve oleme seal tolmu sees saalis lauatennist mänginud, siis vähemalt suvelgi võiks värskes õhus olla," ütleb Kapper.

Toomra tuletab meelde, et see kuulimäng ongi ikka meelelahutusena leiutatud, ja on valmis oma vana mütsi ära sööma, kui petangist peaks olümpiaala saama.

Õnn naeratab, kuid mitte kaua

"Petank on hea ja odav mäng - pole kallist varustust vaja," kiidab Kapper. "Ja dopingukontrolli ka ei tehta." Küsimuse peale, kas see puust snadi ja rauast kuulidega mäng kogub Eestis veelgi populaarsust, noogutavad kõik kolm meest veendunult pead.

Kapper nägi petangikuule esimest korda viisteist aastat tagasi Kihnu saarel, kus Eesti ujuja Peeter Kulm seda Soomest toodud mängu tutvustas.

Klubikaaslaste juurde astub Jõhvi erakooli direktor Vadim Kruglikov.

"Ei - see ei ole nii huvitav mäng," ütleb ta ära Toomra ettepanekust kampa lüüa. "Lauatennis - see on kiirem mäng, siin aga se-e-eisad ja mõ-õ-õtled," venitab Kruglikov sõnu.

Lauatenniseklubi kannab nime Üks-Teist. "Õpetagem üksteist, austagem üksteist, võitkem üksteist," seisab 11. juunil selsamal erakooli staadionil toimuva esimese Jõhvi petangiteisipäevaku üleskutses.

Teretulnud on kõik.

Vastavalt klubi nimele mängitakse üheteistkümne punktini, kuigi mujal võistlustel selgub võitja pärast kuraditosina kukkumist.

"Seis on viis-üks: vot nii neid Üks-Teise klubi mehi pekstaksegi. Jube!" kommenteerib Toomra meie mängusesisu, kus õnn algajale naeratab.

Aga mitte kaua: järgmine kuul jätab snadi kaugele selja taha ja põrutab hooga metsa.

"Vot kus on jõudu, ah?" nöökab Toomra. "Mina olen alati öelnud, et naisterahvad on tugevamad, nemad võtavad mehe koos kušetiga selga ega ütle ühtegi paha sõna, aga kus mees - saada ta midagi tassima, kohe viriseb."

Toomra teab rääkida, et Internetist võib leida ka juba petangiteemalisi anekdoote. "Aga mul ei tule ühtegi nii järsku ette, ma pean kontsentreeruma viskele."

See vise peksab mu võimalikud võidupunktid koos kuulidega laiali.

Ja kõik järgmised hävitavad lootuse võita.

"Üksteist-seitse," teatab Toomra.

Põhjaranniku kahjuks.

Mehed on staadionil harjutanud juba kaks tundi. "Kui kaks tundi lauatennist mängida, siis ei taha pärast tennisepalli näha ka," kinnitab Konsa. "Siin kaks tundi mängitud - ei saa arugi."

Kapper saab: "Mul on juba kõht tühi."

SL ÕHTULEHT - Laupäev - 27.07.2001
Lihtsad tarkused, kuidas suveõhtu lõbusaks muuta
Verni Leivak

“Inimesed, ärge suveõhtut sisustage vaid viinajoomisega,” soovitab raamatu “Suveõhtu sisustaja” autor, sõumees Arlet Palmiste.

Sellist muret, et suveõhtul midagi teha pole, Arletil ei ole. “Veetsime hiljuti suurema seltskonnaga fantastilise õhtu, mis kestis hommikul kella üheksani välja. Ja terve selle aja mängisime me mänge! Palju etem kui istuda mättal ja viina visata!”

Arleti ja Alla lemmikmäng on petanque

Suvisest tööst - ürituste juhtimisest - ülejääva aja veedab Arlet koos elukaaslase Allaga Aravetel suvemajas. Mängimine on ka Allale nii omaseks saanud, et paar ei veeda päevagi, kui mõni neist ette ei võeta.

Reeglina avab Arlet enne mängima asumist salalaeka, kus mängud sees - auto pagasniku. Võtab välja minigolfi, petanque`i, võrk- või korvpallimängimiseks vajalikud vahendid. Või hoopis sulgpallireketid. “Tee ainult pagasnik lahti ja vali, mis parasjagu ahvatlev ja huvitav tundub!”

Viimati pidasid Arlet ja Alla maha tõsise petanque`i-lahingu. Teine mäng, mida paar eriti tihti harrastab, on trips-traps-golf. Mis siis, et ükskõik, millist mängu nad ei mängiks, on võitja juba ette teada. “Mina võidan, sest ma olen lihtsalt osavam,” räägib Arlet. “Ja mulle nii meeldib võita!”

Kaasakiskuvaimad mängud on väga lihtsad

Aastatepikkuse mängujuhi kogemusega Arlet nendib, et kõige põnevamad, kaasakiskuvamad, naljakamad ja atraktiivsemad mängud on väga lihtsad. Näiteks jooksumängud. Eriti siis, kui jooksmisele vigureid juurde mõelda.

“Joosta, hoides muna lusikal, väikest palli siledal alusel või palli kahe jala vahel, kotisjooks, jooks kinniseotud jalgadega...” loetleb Arlet. “Ka täiskasvanud inimesed hakkavad kilkama nagu lapsed!”

Teine lihtne moodus õhtut lõbusaks muuta on mängida tasakaalumänge. Kaks inimest seisavad palgil, nägudega teineteise poole ja püüavad kas või käehoopidega üksteist tasakaalust välja viia. “Imelihtne! Eriti palju saab naerda, kui selles mängus osalevad naised,” toetub ta oma kogemustele.

Abiline suveõhtu sisustamiseks

Kogemustele ja kirjandusele toetudes on varem kolme laste- jõulunäidendi kirjutamisega sulge proovinud Arlet Palmiste valmis saanud aktiivse puhkuse käsiraamatu “Suveõhtu sisustaja”.

“Kui mänge, peo korraldamist ja muid meelelahutuse võimalusi kirjeldavaid raamatuid on inglise keeles väga palju, siis eesti keeles oli neist suur puudus,” ütleb autor. Tõsi - nõukogude ajal nägid ilmavalgust ka Margus Tuulingu “Pidu ja inimene” ning “Pidu, pidu, pidu!”, kuid aeg on edasi läinud.

Arletil on plaanis üllitada “Suveõhtu sisustajale” ka järg, “Talveõhtu sisustaja”. “Kui esimene raamat kirjeldab, mida kõike saab õues teha, siis teine seda, mida saab toas korda saata,” avaldab ta.

TARTU PM - Kolmapäev 11.07.2001
Uued mängud toovad elevust
Urmo Viickberg

Viimastel aastatel Eesti spordipoodide lettidele ilmunud sportmänguvahendid pakuvad suvepuhkuse sisustamiseks uusi võimalusi.

Et uustulnukmängudel enamasti eestikeelset nime veel pole, aitab põgus tutvustus ehk valikut lihtsustada.

Pétanque

Palaval suveõhtul on sääskede söötmise asemel kaval mängida pétanque'i. See on kuulimäng, mida mängides püüavad kaks 1-3liikmelist võistkonda lennutada kuut raudkuuli võimalikult lähedale väikesele puust kuulikesele - snadile -, mis on viskajast 6-10 meetri kaugusel.

Punkte arvestatakse vastavalt sellele, kui palju ühe võistkonna kuule on puukuulikesele kõige lähemal.

Indiaca

Lõuna-Ameerikast pärit ja 1936. aastal Euroopassegi levinud indiaca meenutab võrkpalli ja seda saab mängida nii saalis kui ka väljas.

Indiaca puhul piisab algajale teadmisest, et see erineb võrkpallist peamiselt selle poolest, et palli asemel kasutatakse 50-60 grammi kaaluvat sulge. Lisaks sulele on tarvis veel ainult võrku ja meeldivat seltskonda. Lastele on saadaval ka kergemad, umbes 30 grammi kaaluvad indiacasuled

Kaupluse Rucanor Sport müüja Karol soovitab indiacat just neile, kelle käed on võrkpalli mängimiseks liiga nõrgad. Sama poe müüja Kristel lisab, et indiacat on eriti hea mängida rannas, kuid mängulusti võib kärpida tugevam tuul.

Tartus mängitakse indiacat Tartu Indiaca Spordiklubis, praegu treeninguid ei toimu.

Footbag

Üks selle suve suur tulija on kindlasti footbag. Footbagi ajalugu algab 1970ndate aastate Ameerikast, Eestisse jõudis footbag üheksakümnendate aastate keskpaigas.

Mängija ülesanne on väikest palli (footbag) jalgadega kõksides võimalikult kaua õhus hoida. Kes juba kõksimisega hakkama saab, võib lisada trikke, mida ametlikel footbagi võistlustel hinnataksegi.

Viimastel aastatel on footbag populaarsust võitnud just noorte seas, kuid on ka vanemaid harrastajaid.

Footbag on oma hinnalt, 99-200 krooni, taskukohane peaaegu igaühele. Kes tahab veelgi odavamalt läbi saada, võib selle ise kodus meisterdada. Tuleb heegeldada väike kott ja täita see tangu- või viljateradega.

Puupall

Üheks uusimaks sportmänguks Eestis võib pidada woodballi e puupalli. See kentsaka nimega mäng leiutati 1990ndate aastate alguses Taiwanis ning on tasapisi jõudnud ka Eestisse, siin tegeleb sellega näiteks Tartus tegutsev spordiklubi Puupall.

Selle kroketi ja golfi vahepealse mängu mängimiseks on vaja komplekti, kuhu kuuluvad löögiriist (mallet), puupall ja värav.

Mängijate ülesanne on toimetada puupall võimalikult väheste löökidega läbi värava. Loomulikult võidab see, kes teeb radade (ametlikel võistlustel 12 rada) läbimiseks kõige vähem lööke. Mäng annab mõõduka koormuse nii noortele kui ka vanadele ja arendab täpsust.

Mängu uudsuse tõttu saab puupalli mängida Eestis esialgu ainult Tartumaal Kure turismitalu külalistemajas (5 km Tartust Tallinna poole), kus on rajatud vastavad rajad.

Spordiklubi Puupall juhatuse esimehe Vello Heina sõnul on Eestis puupalli harrastajaid 150 ringis ning see arv kasvab pidevalt. 18.-20. juulini osalevad Eesti puupallurid Austrias Grazis Euroopa puupallimeistrivõistlustel.

Puššpall

Kambas on hea mängida puššpalli (pushball). Seda Vanast Roomast pärit mängu mainitakse esmakordselt juba 400. aastal enne Kristust, kuid Eestis on mäng suhteliselt uudne.

Mängimiseks on tarvis vaid suurt puššpalli ja kahte võitlushimulist võistkonda. Võistkondade ülesanne on toimetada 18-72tollise läbimõõduga pall vastaste väravasse.

Et puššpallivõistkonna suurus võib alata viiest mängijast, on seda eriti hea mängida suurematel üritustel, näiteks firmade suvepidudel.

Mäng on Eestis nii uus, et puššpalle on saadaval vaid vähestes spordipoodides. Küll aga leidub internetis lehekülgi, kust on võimalik seda palli tellida.

PÄRNU POSTIMEES - Reede, 29.06.2001
Petank on sõbralik ja pingevaba mäng
Mailin Aasmäe

Kui suvel enam ujuda ja võrkpalli mängida ei viitsi ning rannas päevitamine pinget ei paku, on ehk paras aeg teha tutvust uue ja huvitava mängu petankiga.

Mängu komplekti võib osta näiteks Jeans&Sport’ist. Lastekomplekt maksab seal 75, täiskasvanute oma ligi 300 krooni. Mingit lisavarustust ei ole vaja. Kes aga peab hinda liiga kõrgeks, võib petanki laenutada. Petank koosneb enamasti kuuest suurest ja ühest pisikesest kuulist. Mängijate arvu saab kindlaks määrata triipude järgi kuulidel, tavaliselt mängib korraga kolm inimest, igaühel on kaks kuuli.

Põhireeglitest niipalju, et mängijate eesmärk on ettevisatud väiksele kuulile teiste suurematega võimalikult lähedale saada. Kasulik on tabada teiste võistlejate kuule või põrgetega muuta väikse kuuli asendit. Kes viskab oma kuuli(d) kõige lähemale, on võitja.

Kreet Pooppuu Strandist on petanki mänginud 1999. aastast. Ta peab petanki eeliseks seda, et mängimiseks ei ole vaja erilist ettevalmistust.

Otsustasime korraldada eksperimendi. Ühel kenal pärastlõunal läksime koos petanki-kohvriga randa. Mängus osalejaid ei olnud vaja kaua otsida, kohe esimese korraga jäi kaks palutud päevitajat nõusse neile uut mängu proovima. Mängijad tulid oma osaga hästi toime ja neile meeldis petank väga.

Keda mäng huvitama hakkas ning kes sooviks rohkem infot, võib külastada Eesti petankiklubide liidu kodulehekülge. Koostajad on mängijatele südamele pannud, et petank tähendab eelkõige sõbralikkust ja seda ei tohiks mängida, otsaesine kortsus ja hambad pingest irevil.

PÄRNU POSTIMEES - Kolmapäev, 20.06.2001
Suvise õuemängu saab paarisaja krooni eest

Helle Laasu

Läbi aastate on eestlaste lemmikõuemäng olnud sulgpall, kinnitasid nii Peterspordi kui Leopoldi mänguasjadepoe müüjad. Viimasel kahel suvel on hästi ostetud ka petanki.

Spordipoes algavad sulgpallikomplektide hinnad 225 kroonist. Osta võib ka üksiku reketi (189 krooni). Sulgpallide hinnad mahuvad vahemikku kolmest kuni kolmekümne viie kroonini.

Peterspordi poe omanik Peeter Pihelgas soovitab suviseks aiamänguks koroonat, mille laud maksab umbes poolteist tuhat krooni.

Lauatenniselaud on eksklusiivsem ja kallim variant ja selle jaoks peab olema piisavalt ruumi, nentis Pihelgas.

Jõudsalt on populaarsust kogunud petank. Puukastis kuulide eest tuleb välja käia 299 krooni, kotis komplekti hind on 199 krooni.

Sellesuvise uudisena näitasid spordipoe müüjad kroketit. See puuhaamrite-pallide komplekt, mille juurde kuuluvad väikesed väravad radade tegemiseks, maksab 359 krooni. Kroketit saab mängida üsna väikesel maa-alal ning see ei riku muru nagu petank.

Endiselt ostetakse hästi noolemängu, millest oli Peterspordis müügile jäänud vaid üks kalleim, 525kroonine variant. Odavaima saab spordipoest 139 krooniga.

Mujal maailmas populaarseks saanud Indiaca on Pärnuski saadaval. Müüja demonstreerib erkkollaste reketite ja punase suletutiga 265 krooni maksvat komplekti.

Leopoldi mänguasjadepoeski kinnitavad müüjad, et enim müüakse kõikvõimalikke reketimänge. Peale tavalise sulgpalli (hind 35-104 krooni) on müügil reketid koos pehme või kummipalliga. Müügil on vees mängitav kummipalliga reketimäng ja pingpongilaadsed rannareketid.

Hästi lähevad krõpsumängud, mille pall haakub käe külge kinnitatud taldrikule. Vastupidiselt sulgpallile tuuline ilm seda mängu ei sega.

Noolemängud maksavad mänguasjadepoes suurusest sõltuvalt 32 kuni 131 krooni.

Liikumishimulistele lastele võib osta komplekti, milles kolm-neli mängu sees, hinnad jäävad enamasti sajast kroonist allapoole. Umbes poolsada krooni maksavad erinevad viskemängud.

Populaarsust koguva petanki odavamad variandid maksavad Leopoldi poes 38 krooni, kalleim, metallkuulidega, 155 krooni.

VOOREMAA - Teisipäev, 12.06.2001
Omavalitsuste suvemängud võitsid Põltsamaa sportlased
Jaan Lukas

Möödunud laupäeval käis Palamuse vallas Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumis ja Luual mitmekesine sportlik tegevus. Jõgevamaa omavalitsuste suvemängudele oli tuldud jõudu, osavust ja kiirust proovima erinevatest Jõgevamaa linnadest ja valdadest. Hommikust õhtuni kestnud sportlikus heitluses pälvis esikoha Põltsamaa linna võistkond.

Jõgevamaa omavalitsuste tänavuste suvemängude eestvedajateks olid maakonna spordielu tuntud tegijad. Palamuse vallast nägi sportliku ettevõtmise organiseerimisega kõige suuremat vaeva valla spordiorganisaator Ellen Kliiman. Peakohtunikuna jälgis võistlusi spordiliidu Kalju esimees Uno Valdmets, peasekretäriks oli maadlustreener Aimur Säärits.

Võisteldi üheksal spordialal: võrkpallis, korvpallis, jalgpallis, tänavakorvpallis, jalgrattakrossis, petankis, kergejõustikus, köieveos ning jõumehevõistluses, mis koosnes kivi viskamisest, sangpommi tõstmisest ja auto sikutamisest.

Välialadel võistelnud sportlastel tuli Palamuse Gümnaasiumi õuel trotsida kõledat tuult ja tüütut vihma. "Sportlik vaim on tugev, kuid ilm rikub tuju ära, " ütles Kasepää vallavanem Jüri Vooder. Suvemängude üldarvestuses tuli võitjaks Põltsamaa linna võistkond, kes pälvis esikoha kolmel alal: meeste võrkpallis, kergejõustikus ja jõumehevõistluses. "Nüüd tuleb meil järgmised suvemängud korraldada," teatas Põltsamaa linnapea Margi Ein. Teise koha sai Tabivere ja kolmanda Palamuse vald. Jalgpallivõistluse võitis Jõgeva linna meeskond, kes oli komplekteeritud sordiklubi Jõgeva Tähe saalibändi esindusmeeskonna baasil. Jõgeva jalgpallurite kapteniks oli nimekas spordipedagoog Rainer Võsaste. Vaimastvere jalgpallimeeskonna kapteniks oli spordiajakirjanik Tiit Lääne.

Naiste kaugushüppes pälvis esikoha Maret Piirak. Sportlikku hasarti ja samas meelelahutust pakkus petank. "Prantsusmaalt pärit petank on rahvalik spordiala, mis peaks olema jõukohane peaaegu kõigile. Jõgevamaal mängitakse petanki kõige hoogsamalt Põltsamaal," ütles suvemängudel petangikohtunikuks kehastunud korvpallitreener Ergo Prave. Petangipalle viskasid entusiastlikult ka Jõgeva linnavolikogu esimees Vello Mäesepp ja Jõgeva abilinnapea Viktor Svjatõšev. "Omavalitsusjuhile on sportimine hädavajalik, sest ainult terves kehas saab olla terve vaim ja tugev töötahe," lausus Vello Mäesepp.

VOOREMAA - Teisipäev, 13.06.2000
Maakonna suvemängud peeti Laiusel
Riina Mägi

Laupäeval peeti Laiusel Jõgevamaa VI suvemänge.

Kolmeteistkümnest omavalitsusest oli pikal, päikeselisel alade ja rahvarohkel spordipäeval päris esindamata ainult Mustvee linn. Osalejate üldarvu usaldusväärseimad määratlejad olid ilmselt võistlejaid toitlustanud Laiuse Põhikooli kokatädid: neil tuli välja jagada umbes 450 lõunaportsu.

Võistkondlikest aladest olid kavas naiste ja meeste võrkpall, noormeeste ja meeste korvpall, neidude ja noormeeste jalgpall ja petanque. Nii naiste kui meeste võrkpallis jõudsid finaalmängu Põltsamaa linn ja Jõgeva vald ning mõlemal juhul langes vaekauss Põltsamaa kasuks. Kolmanda koha sai naiste turniiril Põltsamaa ja meeste turniiril Tabivere vald. Jõgeva linn tegi omakorda puhta töö tänavakorvpalli reeglite järgi toimunud korvpalliturniiril: noormeeste arvestuses võitis Jõgeva linna I võistkond (Juhan Tenisson, Priit Põdra ja Meelis Seer) Jõgeva II ja Põltsamaa linna ees, meeste arvestuses järgnesid Jõgeva linnale (Imre ja Sverre Mäesepp ning Marko Pern) Kasepää ja Põltsamaa vald.

Esimest korda toimunud tütarlaste jalgpalliturniiril oli osavõtjaid üllatavalt palju: kuus võistkonda. Võitjaau pälvis Põltsamaa valla I võistkond, järgnesid Jõgeva ja Tabivere vald. Poisteturniir peeti hoopis Jõgeval, sest kaht jalgpalliväljakut polnud Laiusel võtta. Jõgeva linna poisid tulid kodus mängides ka võitjaks, teine ja kolmas olid Jõgeva ja Tabivere vald.

Polegi õllekõhtude ala

Hõbedaläikeliste metallkuulide täpsuspildumise mäng petanque on viimasel ajal üsna populaarseks muutunud ning kui uskuda spordiliidu Kalju esimeest Uno Valdmetsa, polevat see mingi õllekõhtude spordiala, vaid andvat mitmetunnise jalulolemise ja sihtimishetke lihaspinge tõttu vaat et suuremagi füüsilise koormuse kui mõni teine ala. Põltsamaa linna esindanud Uno Valdmets, Toomas Kulu ja Anti Orav tulidki suvemängude meistriteks Jõgeva valla ja linna võistkondade ees.

Üks rahvarohkemaid individuaalalasid oli jalgrattasõit. Kahest seitsmekilomeetrisest ringist koosnenud distantsile lähetati mehed-naised koos. Esimesena jõudis finišisse Tabivere valla rattur Kalle Kriit, tema tuules võistkonnakaaslane Tarmo Raud sepp. Kolmandaks jäi Tanel Pajo Palamuse vallast. Parim naisvõistleja oli kümnendana lõpetanud Marje Raudsepp (Tabivere). Võistlejate punkte summeerides selgus, et tugevaim rattavald on Tabivere, ent kõvad ratturid on ka Palamuse ja Jõgeva vallas.

Kergejõustikus võistlesid nii naised kui ka mehed neljal alal: naised 100 ja 800 meetri jooksus, kaugushüppes ja kuulitõukes ning mehed 100 ja 1500 meetri jooksus, kaugushüppes ja kuulitõukes. Ka vanusegruppe oli nii meestel kui naistel neli. Üksiktulemuste loetlemine läheks paraku liiga pikale.

Pendelteatejooksu viiest nais- ja viiest meesjooksjast koosnenud võistkondade vahel võitis Jõgeva vald Tabivere ja Palamuse ees. Kõigi võistlejate kogutud punkte summeerides läks kergejõustiku võistkondlik esikoht Jõgeva vallale, järgnesid Põltsamaa linn ja Tabivere vald.

Juhid ja jõumehed

Üks atraktiivsemaid alasid oli suvemängudel raskuste hoidmisest, auto vedamisest ja kivide tassimisest koosnenud jõumehe kolmevõistlus. Kasepää vald on küll väike, aga rammumeeste poolest rikas: lisaks Sulev Märsi esikohale läks sinna valda tänu Marek Nermanile ka kolmas koht. Nende vahele mahtus Põltsamaa mees Romek Velt.

Ka omavalitsusjuhid (linnapead või vallavanemad, linna- või vallasekretärid ning volikogu esimehed) võtsid üksteiselt mõõtu kolmevõistluses. Aladeks olid noole täpsusvise, jalgrattasõit ning üllatusala, mille käigus tuli 20-meetrise jooksudistantsi läbimise järel koorida ja ära süüa banaan ning täis puhuda ja katki torgata õhupall. Kolmevõistluse pingerida siiski paika ei pandud: kõik osalenud teenisid ühe punkti.

11 ala kokkuvõttes pälvis 96 punktiga suvemängude üldvõidu Jõgeva vald, teise koha 91 punktiga Põltsamaa linn ja kolmanda koha 88 punktiga Jõgeva linn. Suvemängude peakorraldajaks oli Laiuse spordiklubi Contra koostöös Jõgeva vallavalitsuse ja spordiliiduga. “Tänu ilusale ilmale ja muidugi kõigi alade asjalikele peakohtunikele sujusid mängud kenasti,” ütles mängude peakohtunik Arvo Sakjas.

SÕNUMILEHT - Teisipäev, 6.06.2000
Petanque
Roald Johanson

Üha rohkem populaarsust hakkab Eestis koguma lõbus sportmäng nimega petank (petanque). Maakeeli kuulimänguks kutsutav petank pakub harrastajatele palju lõbu, põnevust ja väljakutseid.

Nüüdisaegse petanki sünnimaaks loetakse Prantsusmaad. Kuigi praegusel kujul mängitakse seda mängu alles 1910. aastast, ulatuvad selle juured juba tuhandete aastate taha. Eesti Petanque'i Klubide Liidu (EPKL) presidendi Risto Vahimetsa sõnade kohaselt jõudis mäng Eestisse 1989. aastal hr. Peeter Kulmi (SK Võru Küti liige) vahendusel. "Tänu tema entusiastlikule propagandale arenes petank kiiresti ning esimesed klubid loodi juba 1991. aastal," rääkis Vahimets. "Tänaseks on klubisid kümne ringis ning võistlejaid juba üle paarisaja." Tavainimesel on huvi korral võimalus klubidega ühendust võtta ning nendega liitumine ei tohiks suur probleem olla. Lisainformatsiooni saab võistlustelt.

Odav harrastus

Mängu alustamiseks ei ole tarvis muud, kui lõbusate inimeste rühma, soovitatavalt tasast kruusa- või muruväljakut ning metallkuulide komplekti. Petankikuulid jagatakse nn võistlus- ja harjutuskuulideks. Algajatele mängijatele sobivad viimased ja neid on võimalik osta väga paljudest Eesti kauplustest. Kuna mänguvahendid on suhteliselt odavad (6 kuuli maksavad ca 200 krooni), siis peaksid nad kõigile ka kergelt kättesaadavad olema. Võistluskuule, mille hind on 700-3000 krooni vahel ja mida kasutavad enamasti professionaalid, saab hankida EPKL-i kaudu.

Küsimusele, kas petanki mängides on vajalik ka spetsiaalne riietus või vorm, vastas Vahimets eitavalt. "Oma lõbuks mängimisel ei ole kindlat vormi tarvis," nentis ta. "Võistlustel kehtib siiski nõue, et jalas peavad olema pikad püksid ja kinnised jalanõud, seljas aga õlgu kattev särk."

Eestil oma koondis

Eesti petankikoondis on osalenud maailmameistrivõistlustel ja teistel rahvusvahelistel võistlustel juba 1990-ndate aastate algusest. Igal aastal toimuvad Eesti ja Soome talvised ja suvised maavõistlused seenioride, naiste ja juunioride arvestuses. Eesti koondis osaleb igal aastal Stockholm Openil, Baltic Cupil ja teistel rahvusvahelistel võistlustel. "Maavõistlustel soomlastega ei ole Eestil veel võitu saada õnnestunud, samas oleme maailmameistrivõistlustel sageli neist paremaid kohti saanud," ütles Vahimets. "MM-i Rahvuste karikal on Eesti kolmel viimasel aastal jäänud jagama 5.-8. kohta."

ÕHTULEHT - Reede 2.06.2000
Petank - mõnus seltskonnamäng
ÕL

Prantsusmaalt pärit petank on suvine vabas õhus mängitav täpsus- ja osavusmäng, mida võib harrastada igaüks, vanusest sõltumata. Petank ei ole füüsiliselt raske, küll aga saab mängides sõpradega suhelda ja mõnusasti aega veeta.

Pealegi pole varustus kallis ja kestab terve eluaja. Vaja läheb vaid kuulikomplekti, mille hind algab 350st kroonist. Ka mänguväljaku leidmine on lihtne: petank’i saab mängida igal pool, kõige paremini sobivad selleks peene kruusa, killustiku või graniidipuruga kaetud väljakud. Ametlikel võistlustel on väljaku mõõtmed 15x4 meetrit.
Petank’i saab mängida nii kahekesi kui ka 2-3liikmelistes meeskondades. Iga võistleja vajab mängimiseks kolme metallkuuli ja veel ühte väiksemat puust kuuli ehk snadi. Et siht paremini silme ees seisaks, võib snadi üle värvida.

Mängu alustamiseks joonistatakse maha 35-50 sentimeetrise läbimõõduga viskering, kust snadi lahti visatakse. Mängija ülesandeks on visata ringist metallkuul snadile võimalikult lähedale.

ÕHTULEHT - Neljapäev, 16.09.1999
Pajusaar mängib kuulidega
Evelin Simon

"Proovisin esimest korda ja oligi kõik," räägib helilooja Priit Pajusaar, kuidas Eestis üha enam populaarsust võitev kuulimäng petanque tema südame võitis.

Muusikamees avastas põneva kuulimängu Tabasalus teiste kuuliloopimist pealt vaadates. Nüüdseks on klubi "Tabasalu Petanque" liige Priit ise kuule loopinud juba ligi viis aastat. Heliloojat tõmbab platsile just nimelt vaheldus igapäevasele elule. "Reeglina lülitan sel ajal telefoni välja ja keskendun ainult mängule, millest poole kulutan närvipingele," tunnistab mees ausalt, kuid päris endast välja pole ta kunagi läinud.

Priit peab petanque'i väga köitvaks mänguks. "Paljud inimesed mängivad seda nö grillipidudel õlle kõrvale koduhoovis või piknikel. Kuid tõsiselt võistlejatel pole petanque mitte niisama napsi- ja naljamäng," teab Priit, et tegelikult on pealtnäha lihtne kuuliloopimine palju peenem ja tõsist ajugümnastikat nõudev mäng kui algul arvata võib.

Eestiski korraldatakse petanque`i meistrivõistlusi ja maailmameistrivõistluste katsevõistlusi. Taolistel mõõduvõtmistel on Priidu senised parimad saavutused jäänud esikuuikusse. "Tänavuste MM-i katsevõistluste ajal olin Eurovisionil Jeruusalemmas ja seetõttu jäi mul võistlustel osalemata. Ja sellest on natuke ikka kahju ka," ohkab helilooja. Priidu sõnul ta ennast profiks ei pea, küll aga väidab, et Eestis on sel alal tõeliselt tugevaid tegijaid. Samas on petanque sedavõrd heitlik mäng, et võita võivad lõpuks kõik.

Viimase aasta on Priit tegelnud ka golfiga. Mõneti võib neid kahte mängu mõningal määral võrrelda. "See sama keskendumisvõime ning iseendaga hakkama saamise vajadus," võrdleb Priit kahte mängu. "Aga golf on palju keerukam ja seal olen alles lapsekingades."

ÕHTULEHT - Esmaspäev, 19.07.1999
Petanque sobib kõigile
Ada Maltseva

Prantsusmaalt alguse saanud petanque on põnev suvine seltskonnamäng, mis ei nõua suuri muskleid, küll aga viskeosavust ja taktikalist mõttetööd.

"Mingeid oskusi pole vaja, on vaid tunde küsimus, kuidas viskad. Teinekord mängid väga hästi, kõik vastased imetlevad, siis jälle ei saa üldse pihta," märgib asjaarmastaja Priit Kuusk, Kuku raadio toimetaja.

Petanque`i juurde viis Priit Kuuse soomlasest sõber Olli. "Tema tutvustas mind Tartus selle mänguga. Meil kujunes Toomemäel omamoodi rituaal - võtsime õhtuti väikese õlle või veini ja mängisime petanque`i," meenutab Priit Kuusk, kes nüüdseks on mängu juba mitu suve järjest harrastanud.

Tulista või aseta

"Ühelt poolt on petanque väga tugev hasart- ja osavusmäng, teisalt väga tugev mõttemäng, mis nõuab tohutult palju meeskonnatööd," ütleb mitmekordne Eesti meister Erko Tamuri.

Petanque`is on kaks erinevat taktikat, eri koolkonna järgijaid nimetatakse lööjateks (tulistajateks) ja asetajateks. Asetaja püüab kuuli lihtsalt snadile võimalikult lähedale saada. Tulistaja aga üritab snadile kõige lähemal olevat vastase kuuli eemale lüüa. Harrastusmängija kuulid on kõik ühesuurused ja -raskused, aga võistlejad saavad meelepärast kuuli valida. Tulistajale sobivad siledad, suured ja kerged kuulid, asetajale väikesed ja rasked kuulid.

Spetsiaalset "võistlusdressi" petanque ei nõua, riietus peab olema väljapeetud ja korrektne. Lahtisi kingi, lühikesi pükse ja paljaste õlgadega särke ei tohi võistlustel kanda, märkis Erko Tamuri.

POSTIMEES EXTRA - Laupäev, 15.08.1998
Kuulide heitmise lõbu ja kunst
Valdo Jahilo

Kui on tegu metallist kuuli ja selle heitmisega, ei pruugi see veel olla kuuliheide. Petanque’i võivad kõik edukalt harrastada.

Ajaviite- ja sportmängu petanque’i (tõlkes jalg paigal) sünnimaaks peetakse Prantsusmaad. Ilmselt on tegu väga vana mänguga. Jooniseid, millel arvatakse inimesi mängivat petanque’ile sarnast mängu, on leitud isegi vanast Egiptusest.

Kaasajal mängitakse petanque’i enim Prantsusmaal, Shveitsis, Hispaanias ja Põhja-Aafrikas. Maailmas võib olla umbes üks miljon litsentsiga petanque’imängijat.

Eestis hakati petanque’i harrastama aastatel 1989- 90. Hea mitu aastat tegutseb Eesti Petanque’i Klubide Liit, kes korraldab võistlusi. MMil on Eesti võistkond käinud 1993. aastast alates, parim saavutatud tulemus on teine koht (see väide ei vasta tõele - monopol.ee).

Võistlusteks litsents

Milleks on vaja taotleda mingi spordiala harrastamiseks litsentsi? Sest ilma selleta ei pääse võistlema. Petanque on suuresti klubimäng ja võistluslitsentsi saab ainult nende kaudu. Litsentsiga mängijaid on Eestis umbes sadakond. Teistele harrastajatele on olemas firmaliiga. Niisiis peetakse arvestust kahes jaos.

Veiko Proosi (29) sõnul, kes kuulub ise Tabasalu petanque’i klubisse, tegutseb Eestis 7-10 klubi, millest kaugemad asuvad Võrus ja Hiiumaal. Tabasalu klubi on liikmetelt arvukaim, ühendades 25 mängijat.

Sihtimise täpsus

Proosi sõnul käiakse petanque’i viskamas peaaegu igal õhtul, kui ilm seda lubab. Talviseks hooajaks on seal kaks siseväljakut.

Nädala eest peeti Tallinnas järjekordsed võistlused. Üllatas, et võistlejate seas kohtas igas vanuses mängijaid: oli päris poisiohtu kuuliviskajaid, pealtnäha mõneteistaastaseid, oli päris soliidse välimusega osalisi, loomulikult ka naisi. Seega sobib petanque tõesti kõigile, hõlmates laia huviliste ringi.

Petanque on suuresti täpsus- ja osavusmäng, seega võtab suurema osa mänguajast kuuli sihtimine. Seda tehakse hoolikalt, küll seistes ja küll kükitades vahemaad mõõtes. Siis käib käsi hooga taha- ja lastakse kuul eeskätt lahti. Kuul teeb kõrge kaare ning maandub nii, et vastassuunalised vindid ta peaaegu kohale naelutavad.

Kuuli saab snadi juurde toimetada kahel viisil: seda visates või veeretades, olenevalt väljaku pinnasest ja vajadusest. Murul petanque’i mängida ei soovitata, selleks olevat pinnas liiga pehme ja vetruv. Kõige paremini sobib peene kruusa, killustiku või graniidipuruga kaetud väljak, ka tuhaväljak.

Härrasmeeste mäng

Erinevalt paljudest teistest spordialadest ei kaasne petanque’imänguga ergutushüüdeid ega aktiivset kaasaelamist. "Vahel tahaks pursata küll, aga emotsioonid tuleb elada sissepoole," kommenteerib Proos. "Petanque on härrasmeeste mäng ja on seega viisakas ala. Enne ja pärast matshi käteldakse üksteist. Kui sooritatakse viset, siis vastane ei sega. MMil on tulnud ette, kus näiteks kõik 16 võistkonda oma tegevuse katkestavad, et üks rahulikult keskenduda ja sihtida saaks. Staadion jääb surmvaikseks. Austatakse ala, mida mängitakse ning kaasvõistlejaid."

Üldisemad reeglid on paika pandud ka riietuse osas. Lahtiste jalanõudega mängida ei tohi, vorm peab olema viisakas. Soovitavalt peaks kandma pikki pükse ning varrukatega särki.

Miks mitte maikat, pärin. Kas see mõjutab siis viset? "Ei, see on selleks, et soliidsem oleks," selgitab Proos.

Iga harrastus nõuab teatavat füüsilist pingutust. "Ei, käsi ega ranne küll ära ei väsi," kõneleb Eesti Petanque’i Klubide Liidu juhataja Allan Elerand. "Algajale võivad rohkem muret tekitada selja ja reielihased. Pidev kükitamine väsitab neid kõige enam."

Petanque’i mängimine on odav harrastus. "Ainsad, kuhu raha kulub, on kuulid. Seegi on ühekordne investeering, sest need on eluaegsed," tutvustab Veiko Proos. "Mis võib juhtuda, on see, et kuul kaob ära."

Harrastuse hind

Igal professionaali kuulil on olemas oma number, et seda teistest eristada. Nii on iga mängija kuulid kordumatud. Profikuulide (kolmene komplekt) hind võib kõikuda 1500 ja 4000 krooni vahel. Laiatarbekuulid (komplektis kuus kuuli) võib saada poest hinnaga 350 krooni. Need on Hiinast. Suurem osa kuule valmistatakse aga Prantsusmaal, veidi parema kuuese komplekti võib omandada 712 krooni eest. Müüakse ka lastekuule, mis on plastmassist (hind 50-60 krooni).

Petanque’imängijatel on olemas ka oma ametlik jook. "Neid on kaks: ricard ja pernot. Mõlemad on kanged, neljakümnekraadised. Esimene jook on lagritsaga, teine ilma."





See artikkel pärineb lehelt Petank Eestis
www.petanque.ee

Selle artikli URL:
www.petanque.ee/modules.php?name=News&file=article&sid=12