Kui Firmaliiga 2005 läbiviijatelt tuli palve kirjutada sellest võistlusest kommentaar, siis võtsime seda võitjavõistkonna aukohusena, mis teadagi tuleb täita ja nii tulevad siit siis mõned muljed, nähtuna Ensto Groupi võistkonna liikmete pilgu läbi.
Idee võistlusel osaleda tekkis eelmise aasta võistlustel osalenutelt saadud heakskiitvast vastukajast - kui teadupärast mõned aastad enne möödunud aasta võistlust kippus Firmaliiga-võistluse traditsioon jääma mingiks nurgataguseks napi osavõtjaskonnaga kuulitoksimiseks, et mitte öelda välja surema, siis alates eelmisest aastast on üritusel meeldivalt uus hingamine, tähendagu see siis paremat reklaami ja kajastatust meedias, ajastust petangikalendris, võistluspaiga valikut ja paljusid teisi enne võistlust ja otseselt võistluspäeval esile tulevaid korraldusseiku. Tänavune turniir kinnistas seda muljelt igati ning eespoolkirjutatu ei ole lihtsalt viisakuskummardus läbiviijatele; julgeks uskuda, et samasisulised mõtted on valdavad kõigi tänavuaastasel võistlusel osalejate hinnangutes. Selliselt positiivse eelinfoga varustatult on tahtmine kuulid kätte võtta, proovimaks, kas ja kuivõrd mingid petangimänguoskused veel sees pesitsevad, kerge tekkima. Siis on ka suurem motivatsioon koordineerida firmasisesed protsessid, et saaks makstud osavõtutasu.
Kahtlustel, et mainitud petangimänguoskused eriti enam sees ei pesitse, oli üsna kindel alus seetõttu, et viimaseid kuulide käeshoidmiskordi mälust üles leida oli paras mõttetöö, mille tulemuseks jäi, et võistlustel sai osaletud viimati 2003.a. augustis. See jutt puudutab kahte meie võistkonna liiget (Arti ja Jaanus), ülejäänud kaks tuli alles leida. Lihtsaks valikukriteeriumiks selles leidmistöös sai kasvõi ühe petangikuuli viske sooritamine kunagi. See vähenõudlik valikukriteerium sai ometi peamiseks meie edu aluseks turniiril: nii Relika kui ka Tarmo näitasid võistlusmängudes järjekindlalt asetusi, mis võtsid ära tihtipeale kolm kuni viis vastasvõistkonna kuuli. Ei saa küll salata, et eelneval päeval sai läbi viidud ka tunniajaline ühistreening Keila staadionil, kuid ilmselt on ikkagi tegu tõeliste petangitalentidega! 
Nii oligi, et turniiri käik kujunes meile ootamatult soodsaks; ainus kaotus tuli mängus, kus alagrupi võitmiseks oli vaja saada viis punkti ja kuigi vastane läks hea mängu ja õnnega ette 8:0, saime peagi oma minimaalselt vajalikud punktid kätte. Võib-olla see oli ka ainus mäng, kus kõigi meie poolel mängus osalenute (Relika ei mänginud) esituses oli suuremaid või väiksemaid ebakohti. Teistes mängudes leidus meil alati keegi, kellel kõik eriti hästi õnnestus, juhul kui mõnel teisel mäng käest kippus minema ja neis mängudes saavutatud algedu õnnestus hoida. Kaheksandikfinaal eelmise aasta võitja Kristiine Keskusega oli ainsana veidi erinev, pakkudes pärast pingelist ja punkt-punkti algust meile ansi võtta korraga viis punkti vastase taktikalise vea tõttu, kes oli teinud viimase viskena küll õnnestunud löögi, kuid polnud arvestanud kuulide arvu väljakul. Nii jäidki pärast Arti kahte õnnestunud lööki väljakule vaid viis meie kuuli ja selle mängu võidul oli alus olemas.
Ilmselt on igale turniiril osalenud võistkonnale just nimelt temale ainuomane turniiri mängude kirjeldus ja muljepagas oluliselt tähtsam ja omasem, seetõttu tõmbaks siin mängude kirjeldusega otsad kokku. Kahjuks ei õnnestu oma mängude kõrvalt eriti vaadata teisi mänge, kuid niipalju jäi silma, et nendes võistkondades, kus üks liige oli EPKL litsentsimängija, oli viimane kindlalt selle võistkonna A ja O. Kas ei sujunud koostöö teiste liikmetega või olid muud põhjused, eeldatavad favoriidid olid mingil hetkel esikohaheitlusest väljas. Küll tahaks tunnustada võistkondi, kes on saanud etteotsa ilma litsentsimängijaid omamata, eriti neljanda koha omanikku Eesti Energiat. Teises kümnes on selliseid võistkondi juba üsna mitu. Ise me endale favoriidikoormat mingil juhul peale ei hakanud laduma, kindlasti on see üks põhjus, miks kokkuvõttes läks nii hästi. Järgmisel aastal esikoha kaitsmine saab kindlasti olema oluliselt raskem kui see tänavune esmavõit oli.
Viimase kummarduse teeme ilmataadile, kes, hoolimata ilmaennustusejärgsest oodatavast sajust või vähemasti sajuhoogudest, terve päeva ilusat päikesepaistet võistluspaiga peale lasi. Kui siin millegi üle vähe nuriseda, siis oleks see suhteliselt tugevate iilidega tuul, mis neid, kes korraldajate soovitust soojalt riietuda äärmise tõsidusega ei võtnud, karistas hilisema nohu või muude külmetussümptomitega. Igatahes meie võistkond sai selles suhtes märgi maha ja Relikat ajutiselt enam tööl näha pole.
Ensto Groupi võistkonna nimel
Jaanus Otsman
