Alustuseks paar tabelit Eesti mängijate ja võistkonna ning vastaste esinemistest:

	I PÄEV	II PÄEV	III PÄEV	KOKKU
JARI	54/33 61,1%	28/12 42,9%	50/25 50%	132/70 53%
PEEP	53/24 45,3%	29/17 58,6%	12/5 41,7%	94/46 48,9%
RAIDO	---------	---------	40/24 60%	40/24 60%
VEIKO	53/36 67,9%	35/18 51,4%	53/34 64,2%	141/88 62,4%
VÕISTKOND	160/93 58,1%	92/47 51%	155/88 56,8%	407/228 56%

Õnnestumised mängude kaupa:

VASTANE		TULEMUS	MEIE
MAURETAANIA	54/26 48,1%	9-13	53/33 62,3%
PRANTSUSMAA	53/31 58,5%	13-6	54/29 53,7%
MAURETAANIA	54/29 53,7%	4-13	53/31 58,5%
GUINEA	34/27 79,4%	13-2	36/18 50%
MALI	49/28 57,2%	13-3	51/27 52,9%
ROOTSI	32/24 75%	13-2	36/17 47,2%
IIRIMAA	65/31 47,7%	4-13	65/38 58,5%
ROOTSI	52/29 55,8%	13-9	54/33 61,1%

Võrdluseks veel üks tabel 2002. aasta MM-il õnnestumiste kohta.

ALLAR	122/61 50%
ANDRES	143/79 55,2%
JAANUS	23/9 39%
VEIKO	144/88 61%

Neid tabeleid võrreldes võib nentida, et edasiminekut võrreldes eelmise aastaga eriti polnud aga samas ei olnud ka erilisi läbikukkumisi.

Jari – esimene osalemine MMil. Sooritused võib lugeda õnnestunuks (eriti esimene päev), hiljem hakkas võib-olla segama liiga suur tahtmine. 5 palli süsteemis 4 Peep – super osalemine tulistamise võistlusel, kuhu läks ilmselt ka suurem osa energiast. Natuke rohkem oleks lootnud mängudes. Tulistamise hinne 5+ mängudes 3

Raido – mängis Rahvuste Karikas 2 mängu – ühe tavalise ja ühe väga hea (kahjuks ei suutnud me sellel hetkel enamat, et oleksime suutnud Rootsi alistada). Esmakordse esinemise kohta võiks panna hindeks 4+

Veiko – kahjuks jättis stabiilsus seekord soovida, tuli hetkelisi nõrku hetki. Pluss poolele võiks ilmselt kanda suhteliselt õnnestunud asetusmängu. Hindeks 4- Vöistkonnana mängisime ja õnnestusime umbes samamoodi nagu Eestis, kuid vastased on natuke eri puust.

Veiko Proos

Panen siinkohal ka oma muljed MM-ist kirja

Alustan veidi kaugemalt. Pärast katsevõistluste ja tulistamise meistrivõistluste võitja selgumist palus Veiko mul tulla nendega kaasa Genfi, kus toimuvad 39. MM- võistlused petanques. Kuna ma eriti vaimustuses ei olnud, sest mõtlesin, mis kulud reisiga kaasnevad ja andsin esialgu sellise kõhkleva ”ei tea, kas..” vastuse. Kui aga selgus, et JB ei soovi endale kedagi teist ka neljandaks mängijaks võtta, siis avanes võimalus ka mind mängijana kirja panna, mis tähendas, et ma ei pea maksma hotellikulu ja igapäevase toitlustamise eest, oli ka otsus kaasa sõita minu peas sündinud.

Otsustasin kuulid igaks juhuks kaasa võtta, kuigi eelnevalt minu võimalikust mängimisest või mittemängimisest juttu ei olnud. Ja kui keegi olekski juttu teinud, siis minu seisukoht poleks sellest muutunud – mängin vaid siis kui JB nii mingil põhjusel nii otsustab, ise aga paluma ei hakka. Kuna mina JB võistkonna liige ei ole, siis ma ka nendega koos eelnevalt trenni ei teinud. Tean vaid, et poisid võtsid asja tõsiselt ja harjutati pea iga päev. Kokku saime teisipäeva hommikul Tallinna lennujaamas. Kaks ja pool tundi lennuaega ja olimegi Saksamaa pinnal, täpsemini Frankfurtis. Jari oli ajanud Avisega asja ja rendiauto Volvo 40V oli meie käsutuses pärast ühe formulari täitmist. Algas ligi 600 kilomeetrine sõit Genfi, mis läks ilma ühegi viperuseta. Roolis istus Veiks. Ka hotelli registreerimisel tõrkeid ei tekkinud, vaatamata sellele, et saabusime kohale üks päev varem kui enamus teisi MM-il osalejaid. Õhtul käisime ilusa Genfi linnaga tutvumas. Sõitsime 60- meetrise läbimõõduga vaaterattal, jalutasime tuledest säraval promenaadil ning otsustasime järgmisel päeval Genfi järve ujuma tulla, sest vesi oli puhas ja väga soe ning rahvas ujus. Isiklikult minu isiklik esmamulje Genfist oli positiivne – ilus väike linnake ümbritsetud mägedega, keskel suur järv. Palju oli näha mustanahalisi inimesi, kuid kõik tundus olevat turvaline ja sõbralik. Üks õudus meid siiski ootas – nimelt 37 kraadi sooja ja kahjuks ei hellitanud ilmataat ka ülejäänutel päevadel. Vaid linaga magamine, samal ajal higist leemendamine, soolatriibud särkidel, pidev janu, mida ei kustuta ka 3 liitrit õlut päevas, viin pähe ei hakka, joo palju tahad – kõik see käis meiega kaasa nädal aega.

Pakun välja, et mänguhallis, milleks oli tegelikult suur jäähall, oli väljakutel temperatuur ca 43-45 kraadi ja ülemistel tribuunidel ca 55 kraadi üle nulli. Jube valgetele inimestele, suisa külm mustadele. Näiteks ekvaatorijoone lähistelt pärinevad mehed kandsid ringi liikudes T-särki, mille peal dressipluus ja kilejope. Vahel neid ahvilõustu vaadates kahtlen küll teoorias, et kõik inimrassid pärinevad Aafrikas elanud neljast Emast.

Aga nüüd MM-i juurde.

Kolmapäeval oli avamine ja loosimine. Avamisel said kõik võistkonnad lippu kandes pidulikult sisse marssida ja kõigil FIPJP funktsionääridel kätt suruda. Eesti riigilippu kandis Meelis Münt. Siis käisin mina loosi tõmbamas ja “miks küll alati” satub Eestiga ühte alagruppi Prantsusmaa. Seekord team nr 1 ehk Prantsusmaa 2003.a. meister. Sellest on justkui traditsioon saamas, et maailma kaks suurt petanque-riiki: Eesti ja Prantsusmaa on ühes alagrupis. Neljapäeva hommikul kl 9.00 algasid mängud peale. Käis vile, sest mustad mehed ei tea muidu, millal mängima hakata ja Eesti võistkond jäi väljakule ootama, kuhu küll Mauritaania mehed kadunud on. Rääkisime ka korraldajatega ning selgus, et probleem on ühine – Mauritaania pole veel saabunud. Mis seal ikka, kui tunni aja jooksul mehed väljakule ei ilmu, läheb protokolli Eesti esimene võit tulemusega 13-0. Aga posid olid täpsed – 10-12 minutit ootamist ja kohal nad olidki. Alguses oli mäng suhteliselt tasavägine ja vastane eksis vaid vahel löökidega, kuid mingil hetkel sai Eesti ühest voorust palju punkte ja tehtud mäng oligi. Tuleks veel märkida, et meie võistkond mängis väga hästi – Jari tõstis julgelt asetusel ja Veiko lõi kolmest kaks kindlasti pihta. Polnud märkigi rambipalavikust.

Kuna mängiti poule-süsteemis, siis järgmine vastane oligi Prantsusmaa 1. Mäng algas nagu algama pidi ja pärast paari vooru juhtisid eeldatavad liidrid 6:0, kuid siis said meie poisid ka oma mängu käima ja peagi nii mängupilt ja kui ka punktid pea võrdsustusid. Selles mängus oli meie tegija kindlasti Jari, kes asetas palju kõrgemalt, ilusamini ja ka täpsemini kui Michel Loy ise. Protokolli siiski 13-6 prantslaste poolt vaadates, aga mina pingil sain järjekordse tõestuse, et inimesed kõik ja kui ise hästi mängid, saab kõigile tugevatele kanna peale astuda.

Uuesti mäng Mauritaaniaga ja meile kindel 13-4 võit. Võin siinkohal küll eksida, kuid meie omad võtsid selles mängus kaks viiest vooru. Esimese päevaga olid kõik väga rahul.

Kahjuks teisel päeval loos meid ei soosinud, kuid ei saa ka öelda, et oleks väga meie vastu olnud. Uus poule ja mäng käis 16. parima hulka saamise nimel. Eestil vastas “kuradi neegrid” nagu meie meeste suust vahel kuulda oli: Mali ja Ginea.

Teise päeva mängupilt jäi kõige kehvemaks. Mis juhtus? Eraldi võttes juhtus paljugi, tervikuna vaid üks asi. Eesti ei leidnud kummaski mängus oma mängu ja kiired kaotused tuli vastu võtta. Ei saadud asetust paika, Veiko tabas keskmiselt kahest ühe. Ja üldse on mustade vastu raske mängida, õigemini nende mängu murda, kui poisid saavad sambarütmides mängu käima. Siis mängitakse väga kiiresti, kuid hästi.

Tegime kõikidest mängudest ka statistika. Jooksvalt märkisime ülesse tabelisse nii oma meeste kui vastaste sooritused: kas löök või asetus, kas positiivne, negatiivne või so-so tulemus. Kui selline kõrvalvaataja pilk ütles, et meie omad ei saanud üldse millegagi hakkama, siis numbrid näitasid teist keelt – Eesti mängis oma tavapärase mängu, mille puhul õnnestutakse keskmiselt kahest kuulist ühega. Ja kui vastaste lööja lööb 14-st löögist pihta tervelt 13 ja nendest on veel 9 karrood, siis lihtsalt jääb mängust taoline mulje.

Siinkohal minu soovitus kõigile – kui tahate emotsioonivabalt ja veidi paremini oma mänge analüüsida, tehke statistikat.

Kolmas päev ja Rahvuste Karikas.
Jälle oleks võinud parem loos olla, sest meiega ühes poules nii eilne vastane Ginea kui Rootsi. Ainuke oletatav nõrk Iirimaa. Rootsi õnnestus esimeses mängus 75%-lt ja Eesti kaotas 2:13. Teise mäng Iirimaaga oli just hea vahepala, et ennast uuesti koguda ning oma mäng leida. Võit. Uuesti Rootsi, kes sai Ginea käest tappa. Rootslased tulid ilmselt veidi teist mängu ka mütsiga lööma, kuid oma hirmuks märkasid, et kogu aeg Eesti kipub juhtima. Mängu päästis vaid petanque uus reegel, mis lubab mehi vahetada ka mängu ajal. Rootsi vahetusmängija õnnestus kohe mitmes voorus ja sealt kääne tuligi. Aga kokkuvõttes mängis Eesti mängu, mille pärast ei peaks häbi tundma ka näiteks MM-i finaalis mängides.

Paar sõna väljakutest.
Väljaku tegemisel kasutati kahte sorti killustikku. Üks oli peenefaktuuriline suure savisisaldusega killustik ja teine suurefaktuuriline raudkivi killustik. Esimest pandi põrandale ca 10 sentimeetrit, teist peale 1 cm. Siis kasteti väljakud veega üle ja teerulliga tambiti kivikõvaks. Tekkis selline päris hea plats, kuhu esimesel päeval oli suht lihtne asetada, kuid mida päev edasi, seda raskemaks väljak muutus, sest kuigi mängijad mängude jooksul tegid maandumiskohti jalaga siledaks, siis siledaks läks vaid pealmisest killustikust kiht, kusjuures alumisse pinnasekihi jäi kuuliauk sisse. Mida see mängus tähendas? Isegi kui valisid ideaalselt sileda maandumiskoha, ei teadnud kunagi, mis tegelikult all on. Kõik ilma tugeva otsevindita visked, lendasid kus kurat kõrvale. Löömiseks oli väljak suhteliselt hea – hea löök võis kergesti jääda, samas veidi lühike pompis sageli üle. Pool meetrit või rohkem ette lööki kogu MM-i ajal ei näinud aga ühtegi. Mida jälle järeldada? Tõdesin järjekordselt, kui tähtis on asetusel tugev ja otsesuunaga stoppvint. Eestis väänavad paljud mängijad oma kätt küll nii, küll naapidi, vinte on igasuguseid, kuid ilusat stoppvinti näeb harva. Mehed, unustage need “paremalt sisse” ja “vasakult sisse” asetused sest need ei toida teid tiitlivõistlustel.

Mida veel?
Singapuri võistkonnas oli lööjaks naine, kes oli ka ainuke õrnema soo esindaja seekordsel MM-il. Korraldus oli OK. Süüa anti väga hästi. Palav oli. Eesti oleks võinud paar mängu kaheksast paremini mängida. Eesti supersaavutus – Peebu täielikult väljateenitud kaheksas koht tulistamise MM-il. Talle ei andnud keegi 3 punkti snadi mitteliigutamise eest. Ma ei hakka sellest siinkohal pikemalt kirjutama, sest foorumis oli juba juttu ning küll Peep ise kirjutab oma läbielamistest. Kahjuks võitsid jälle “vanad”. Isegi rahva pöörane toetus uutele üritajatele ja jahe aplaus vanadele ei vääranud lõpptulemust.

Löömisel vääris võitu pigem belglane Charles Weibel, mitte “vana jäme” Philippe Quintas, sest talle anti snadi löömisel väga kahtlased 3 punkti, mis olidki lõpuks piisavad, et võita. Meenus kohe NBA, kus tipptegijatele naljalt viga ei vilistata, küll aga teistele, kes neid kaitstes näpugi külge panevad.

Oma mänguga jäin rahule ja tänan mulle antud võimaluse eest MM-il platsile astuda Veikot, Jarit ja Peepu. Eestile on vaja kaasa aktsepteeritavat treenerit ja võistkonna juhti, kelle peal oleks bürokraatia, loosimised, mängude filmimine ja statistika tegemine jne. Treener vastutab õigeaegsete vahetuste eest, aitab mänguvaimu üleval hoida jne.

Leppisime venelastega kokku, et EESTI-VENEMAA maavõistlus toimub kindlasti 2004. suvel. Pole välistatud ka talvine maavõistlus Luzniki hallis. Veiko leppis Soome presidendiga kokku, et jätkame ka EESTI-SOOME maavõistluse traditsiooni ja teeme uuesti algust juba selle aasta oktoobris-novembris Helsingis. Genf on ilus linn ja kohalik rahvas väga viisakas. Iga hea sooritus sai publikult aplausi ja publik oli järjekordselt väga asjatundlik.

Raido Raamat

Endapoolse nägemus MM-st

Minule oli see MM esimene kord viibida nii kõrges seltskonnas ja ausalt öeldes ei tundnud ennast seal imelikult. Kogu see üritus jättis väga hea mulje. Pärast peksa saamist oli küll selline tunne, et ei iial viitsi enam sinna lolli mängima minna, kuid kui olin koju jõudnud, mõtlesin, et tahaks järgmine aasta uuesti minna ja paremini esineda. Kuna Veiko ja Raido on oma kommentaarides juba jõudnud kirjutada statistikast ja tulemustest, siis ma oma ülevaates jätan selle tahaplaanile ja räägin rohkem seda MM ümbritsevast miljööst. Genfi jõudes käed sügelesid juba visete järele, kuid esimesel päeval jõudsime nii hilja kohale, et trenn jäi tegemata.

Järgmisel päeval toimus akrediteerimine, kus saime kaela kaardid ja korraldajate poolt väiksed meened. Meil oli esimese lõunani paar tundi aega ja läksime parki, kuhu olid rajatud petanki väljakud, mida oli umbes 15. Esimese päeva suurim probleem oli see, kes läheb ikkagi Eestit esindama tulistamises, sest Peep tahtis küll lüüa, aga tema soigumine selle üle, et äkki ta ebaõnnestub, hakkas minule kui ta toanaabrile kergelt tüütavaks muutuma ja Peep hakkas natuke juba ka ise kahtlema, kuid kokkuvõttes tegi ta ikkagi õige otsuse. Õhtul võeti meid vastu Šveitsi linnapea juures ja oli esimest korda võimalus kohtuda enamike konkurentidega ning samas veinist endale hea enesetunne avamiseks luua. Avamine oli umbes selline nagu ma seda ette kujutasin ja peale tunniajalist seismist ja mõne tegelase prantsuskeelse sõnavõtu saime tribüünile minna loosimist vaatama. Meie fortuunaks oli Raido, kes sai ühena viimastest valida, kuid kokkuvõtteks loosi üle nuriseda väga polnud mõtet, kuigi järjekordselt olid poules ka prantslased, kelle vastu teadsime, et hakkame kätt väristama ja kartsime ka kiiret hävingut. Järgmise päeva hommikul hakkas Peep tulistama ja suutis end kokku võtta ning tulistada 33 punkti. Seega päev hakkas hästi ja õnneks ka jätkus nii. Pärastlõunal hakkasid tripli mängud, kus karastusjookide abiga saime hea enesetunde ja mängki sujus meie kohta väga hästi. Pärast Mauretaania võitu kohtusime prantslastega. Need mehed jätsid endast väga sõbraliku mulje, erinevalt mõningatest neegritest, kes hüppavad ringi ümber kuulide andmata endale aru, mida nad teevad. Pärast seda, kui olime silmad pähe saanud, hakkasid kuulid paremini käes püsima ja võis hakata juba ka ise mängus osalema. Loogilise kaotuse võtsime vastu alles 9 voorus ja mängisime uuesti Maureteeniaga, kus tänu Veiksi heale mängule suutsime neid võita. Õhtul saabus Peebu tähetund, kus koos maailma suurimate tähtedega astus ta tulistamise sektorisse. Peep näitas sel hetkel enda tõelist sisu, suutes igaks viskeks ennast kokku võtta ja sooritades järgemööda õnnestunud viskeid. Algul me ei teadnudki eriti, mida loota, kuna edasipääs tundus nii utoopilisena, aga ta arvas teisiti. Üritades teda võimalikult palju kannustada hakkas juba midagi helget terendama. Enne snadi vooru oli Peebul 27 punkti ning olles tabanud veel ka kaks korda snadi 6 ja 8 meetri pealt, pöördusid ka kõigi prantslaste silmad kellegi eestlase peale, kes lööb nagu hull, kuid viimane löök ei tabanud ja tundus, et siiski see tulemus edasi ei vii, kuid viimases nelikus peale Quintaisi keegi Peebu skoori üle ei löönud ja Eesti kõigi aegade saavutus oli tõsiasi. Õhtul läksime veel koos soomlastega väiksele kaljale ja hakkasime järgmiseks päevaks valmistuma.

Järgmine päev näitas, et päevad pole vennad. Järgmisel päeval ei suutnud me enam miskipärast mängida nii nagu lootnuks. Peep mängis kaks head mängu, kuid meie Veiksiga ei mänginud eriti muljetavaldavalt. Õhtul tulistamise veerandfinaali ajal olime me kõik närvis. Peep ei suutnud teiste esinemist üldse vaadata ja läks välja jalutama ning mina teda otsima, Veiksil oli raskusi tribüünil olemisega ja Raido pidi säilitama rahu, et ajalooline hetk jäädvustada lindile. Näha oli, et mõlemad mehed on närvis, kuid kahjuks kosus nagu Peep ütles (joku norsu, elik elevadiluuranniku mees) varem ja hakkas õnnestuma enne Peepu.

Kuid igal juhul müts maha Peebu ees, kes näitas tõelist sisu. Rahvuste karikal saime järjekordselt enda kohta raske alagrupi, kus oli Guinee, Rootsi ja Iirimaa. Otsustavaks mänguks Rootsiga me suutsime juba hakata õnnestuma, kuid jätsime liiga palju punkte sisse asetamata ja Rootsi kasutas enda võimalused paremini ära ja võitis meid 13-9. Seega olid mängud lõppenud ja võis hakata rahulikult tugevamate mänge vaatama.

Õhtul tulistamise finaalis Quintais võitis viimase viskega Weibeli ja tuli 4ndat korda järjest maailmameistriks. Pühapäev möödus rohkem karastusjooke juues ja mänge vaadates ning oodates õhtust banketti. Kahjuks ei toimunud seda järvel nagu algul lubati, vaid söögisaalis. Bankett oli lahe, kus sai natuke asja arutatud ning tsipake veini joodud. Järgmisel päeval toimus tagasisõit umbes 7 tundi autoga, millest midagi erilist rääkida pole ja õnneks jõudsime napilt ikkagi lennuki peale ja õnnelikult kuid väsinult koju.

Peale esimest päeva vist olin ootused natuke liiga kõrgeks ajanud ja seetõttu tundusid hilisemad kaotused natuke valusatena, kuid neist sai üle.

Võistkonnakaaslased oli toredad, kellega oli tõeliselt huvitav. Tänan teid südamest ja mine tea võibolla sõidame kunagi veel sellise tiimiga MM-le. Eks seda näitab juba aeg. Igal juhul oli suurepärane nädal.

Kohtumiseni,
Meelis Münt

Tagasihoidlikult MM-st

Kolm võistkonna kaaslast on juba kõigest, mis toimus nii kuivast statistikast, kui ka emotsionaalsest tasapinnast lähtuvalt kirjutanud. Nii et midagi erilist nagu lisada pole. Jääb üle asja vaid pisut oma vaatenurgast kommenteerida. Nagu Jari ütles olime nagu kolm üksikut mängijat, kes üritasid ühe meeskonnana mängida. Õnnestumised liitsid meid ja ebaõnnestumised kaugendasid. Ei tahaks oma suhteliselt kesist mängu õigustada, aga minul tekkis küll puudus sellise parandamatu optimisti järele võistkonnas nagu Väike Veiks või Mister White.

Võib-olla võiks tõsiselt mõelda selle peale, et võistkond, kes tulevikus suurvõistlustele sõidab, omaks treenerit, kes mehi vahetab, rahustab ja rasketes olukordades õigeid otsuseid langetada aitab. Kahju, et ei suutnud oma suhteliselt head vormi kuidagi mängudes realiseerida, samas ei toimunud ka otsest kõrbemist. Olen nõus võistkonnakaaslaste poolt endale antud hindega.

Samas arvan, et Veikol ei tarvitseks nii enesekriitiline olla. Üldiselt mängis ta kõige stabiilsemalt ja vääriks kõige kõrgemat hinnet.

Kui Jari suudaks vanemaks saades olla vähem kärsitu ja loobuda oma suurest suust, siis võiks temast asja saada. Äkki on petanque võimalik siiski ka ilma alkoholita?

Raido? Supermäng. Tema sisse vahetamine tõstis võistkonna võitlusvaimu 200%. Võibolla teeb kunagi just selline tiim suuri tegusid?

Üldiselt võib toimunuga siiski rahule jääda, sest pisike edasiliikumine siiski toimus ja mina isiklikult usun, et lähitulevikus on Eestil täiesti reaalne 16-ne parema hulka jõuda.

Veel, kui siin Eestis on tavaliselt mängu halvavaks ilmastiku teguriks külm ilm ja vihm, siis seal tuli rinda pista tapva põrgukuumusega, mis ei lasknud isegi öösel korralikult magada. Aga noh öeldakse et kõik mis ei tapa teeb tugevaks ja loodan, et kõik asjaosalised mängivad seda suurepärast mängu ka tulevikus edasi.

Peep Puiestik